Hele villkäpp – ma polnud sellist nime tänase õhtuni vist veel kuulnudki. Nüüd aga tean ma, et tal on imeilus kollane röövik, kellel on punakas sabatutt.
Hele villkäpp
Hele villkäpp
Hele villkäpp
Hele villkäpp
Kuu: august 2016
Juhuu!
Vaherida:
murulauk
Järgmine rida maja poolt vaadates vasakult:
- Tume liilia Jaani emalt
- Navona
- Rosella’s Dream
- Treffer
- White Pixels
- Latvia
- Lollypop
Kitsa osa peal esimene rida vasakult:
- Cocktail Twins
- Fata Morgana
- Bonbini
- Oranž naabritädilt
Meie kõige esimene liiliapeenar oli liiga kehva mullaga ja pealegi natuke lohus. Kurb oli vaadata, kuidas liiliad seal vaikselt hääbusid. Otsustasin peenra korralikult ümber kaevata ja seal mulda parandada. Kaevamise osa sai reede õhtul tehtud. Nädalavahetuse veetsime Haapsalus ja nii leidsingi alles täna aega istutama hakata. Ilmataat muidugi arvas, et see pole mõte ega midagi ja lasi korralikul valgel vihmal taevast alla sadada. Nii jõudsingi ainult kõige tagumise rea liiliaid ära istutada.
Tagumine rida maja poolt vaadates vasakult:
- Corrida
- Kentucky
- Schocking
- Kollane tiigerliilia
- Gran Paradiso
- Black out
- Manissa
- Batistero
- Dreamland
- Prato
- Ballroom
- Red County
- Orange Electric
- Oranž kohalik (vist, silt oli nii kustunud, et ei suutnud välja lugeda)
Ma ei mäleta, millal ma viimati Haapsalus käisin. Päriselt seal ringi jalutanud ma vist ei olegi. Ka Jaanil olid Haapsaluga seoses ainult ähmased mälestused. Sellel nädalavahetusel parandasime seda. Broneerisin meile juba ammu terrassiga toa sellises kohas nagu Hapsal Dietrich.
Karja tänaval oli käsitöölaat ja meie toa tänavapoolne aken avanes otse lavale. Natuke selline tunne oli, et meil on kontserdil loožikohad. Jalutasime natuke laadal ja käisime sealses kesklinna A ja O poes, kust kahjuks eriti midagi võtta ei olnud. Vein, mille ostsime, oli paras õudus. Mõnusaid saiakesi ka ei olnud.
Mõnulesime natuke seal korteris, nautisime rõdul õhtupäikest ja päris päikeseloojangu ajaks otsustasime minna promenaadile. See oli ainuõige otsus!
Mul olid tegelikult ka piletid Valge Daami etendusele, aga loojang oli nii ilus, et etendusele me ei jõudnudki. Läksime hoopis Kuursaali sööma. Jaan kiitis oma valitud parti küll väga, aga kõht jäi tal siiski tühjaks. Mina sõin hirveliha ravioole, mis olid maitse poolest ka täitsa head, aga väljanägemine oli kuidagi kuiv ja mitte eriti apetiitne. Toidu kõrvale pakuti ka kukleid, aga neid me ei proovinudki, sest need ei olnud soojad ega ahvatlenud meid. Pigem oli naljakas vaadata, kuidas ettekandjad nendega nagu piljardikuulidega askeldasid.
Hommikul jalutasime veel korra laadal ja vaatasime Haapsalu Pitsipäeva askeldusi. Et ikka kõik olulisemad kohad nähtud oleks, käisime linnusest ka läbi. Seal oli minu jaoks päris tore avastus sealne kirik. Seejärel võtsime suuna kodule, aga mul oli veel hirmus tahtmine Ungru mõisa varemeid vaatama minna. Mäletan, millist muljet need mulle aastaid tagasi avaldasid. Muidugi, kõigepealt tuli raudteejaamas ära käia. Peab tunnistama, et see oli palju toredam koht, kui ma varem arvasin.
Seejärel sõitsime ikkagi Ungru lossi varemete juurde. Mäletan, et kunagi Hiiumaalt tulles olid need varemed minu jaoks vapustav avastus. Päris lähedal ma tookord siiski ei käinud. Nüüd tegime korraliku ringi peale ja käisime natuke varemete vahel ka.
Ungru lossi varemed
Ungru lossi varemed
Ungru lossi varemed
Ungru lossi varemed
Ungru lossi varemed
Ungru lossi varemed
Ungru lossi varemed
Tegelikult otsisin raamatut “Letting Go of the Words: Writing Web Content that Works”. Seda ma ei leidnud, aga leidsin mitmeid artikleid sarnasel teemal. Panen siia mõned asjalikumad mõtted kirja.
Lase oma lehe külastajatel “võtta ja minna”. Selleks:
- tee oma tekst väiksemateks juppideks, millel on selged pealkirjad
- alusta olulise sõnumiga
- kasuta lühikesi lauseid ja lõike
- kasuta loendeid: nupukestega loendeid valikute jaoks ja nummerdatud loendeid juhendite jaoks
- kirjuta ja sisesta mõttega linke
- illustreeri oma lehe sisu fotode ja seletavate tekstidega
Lisasoovitused:
- kasuta (enamasti) otsest kõnet
- kasuta lihtsat keelt
- kasuta võrdlusi (inimestele meeldivad mustrid)
- jäta ülearused sõnad välja
- hoidu ülipikkadest lehekülje pealkirjadest
Julgusta külastajat edasisele tegevusele; mõtle, mida sa tahaks, et külastaja sinu lehel teeks. Vasta küsimustele, mis külastajatel võiks olla. Paku külastajatele seda, mida neil on vaja. Mõtle ka sellele, kuidas külastajad su lehele jõuavad, kas nad kasutavad suure ekraaniga lauaarvutit või hoopis nutitelefoni.
Juhuu! Lõpuks ikka tuli teade, et olen selle kursuse lõpetanud. Järelikult leidsid inimesed mu failid üles ja ka minu h1, img ja div olid olemas.
Makramee tehnikas ehteid on tore teha, sest need saavad suhteliselt ruttu valmis. Mitte nii nagu Haapsalu sallid. Peale selle saab tegemise käigus pidevalt mõelda, kuidas edasi teha, mida muuta. Kogu protsess on selline mõnus loominguline sõlmimine.
Seekord kasutasin kivikeseks rodokroniiti. Ka see sai Viljandi Hansalaadalt Epu käest ostetud.
Lillepeenra kaevamisel ilmus minu ette järsku üks erksavärviline tegelane, kellel nimeks pajumailane. Veidikese internetis surfamisega ei leidnud ma, et ta meile mingit suuremat kahju teeks, seepärast tõstsin ta teise kohta ja lasin tal oma elu edasi elada.
Pajumailane
Pajumailane
Pakkisin täna Windowsiga arvutis lahti ühe oma koduses iMacis tehtud suurepärase zip-faili ja avastasin, et sinna on lisaks saanud mingid kataloogid ja failid, mida mina sinna pannud ei ole. No milleks mulle zip-failis kataloog “__MACOSX”? Eks ma tegin siis alustuseks uue zipi.
Tegelikkuses ei andnud asi mulle siiski rahu ja ma asusin googeldama. Selgus, et need lisad tekitab sinna Maci enda pakkimisprogrammike. Selleks, et lisajama ei oleks, tuleb kasutada kas mitte-Maci programme või hiljem Terminalis ülearused kaustad ja failid ära kustutada. No hämming jällegi! Kas see ongi see paljukiidetud Maci-mugavus?
Viimasel ajal olen Courseras võtnud järjest HTML-i, CSS-i ja Javascripti kursusi. Sellesse ritta sobis ka hästi Londoni Ülikooli Dünaamilise veebidisaini alused. Kuna ma olen teistel kursustel end juba piisavalt harinud, siis ei olnud siinne ka eriti keeruline. Esmaspäeva hommikul oli viimase kodutöö tähtaeg. Mina sain selle tehtud pühapäeval ja sealt peale ootasin, millal võiks järjekordse kursuse lõppenuks lugeda ehk millal piisav arv kaasõpilasi on mu töö üle vaadanud. Täna avastasin järsku, et minu kodutöö juurde oli tekkinud märkus: Try again. Täiesti uskumatu! Vaatasin siis üle, mida kaasõpilased mul seal hinnanud ja kommenteerinud on. Keegi Diksha Singh on kommentaariks kirjutanud: Quite good! Samas on ta mulle igal pool null punkti andnud. Täielik troll! Nõuetes oli, et esitada tuli kolm faili: html, css ja js. Mul olid ilusti kõik failid olemas, tema aga märkis, et faile oli puudu. Veel oli nõuetes, et peab olema üks h1, üks img ja üks div. Mul kõik olemas, tema märkis, et on puudu! Ma ei usu, et ta pime on, pigem tahtiski käru keerata. Peale tema leidus veel keegi, kes ei suutnud mu kolme faili avastada, aga kuna sellel kellelgi pilti ei olnud, siis ma kahjuks ei tea, kes see oli.
Igatahes pakkisin ma oma failid kokku ja esitasin uuesti. Avastasin nimelt, et see kuramuse Mac oli sinna veel lisafaili pannud. Saab näha, kas järgmised hindajad näevad, et seal on kõik failid olemas.
Nädalavahetusel toimus Setumaal selle aasta kostipäev ehk kodukohvikud setu moodi. Kohvikud olid avatud laupäeval ja mõned ka pühapäeval. Meil oli juba juuni algusest saati plaani võetud, et läheme kostipäeval Tsiistre Linamuusemisse. Ilm ei olnud küll kuigi ahvatlev, aga kohale me jõudsime. Vaatasime seal natuke ringi, näitasime oma linakiust meened ette ja Jaan ajas natuke erialast juttu. Mina käisin ja klõpsisin samal ajal paar pilti.
Tsiistre linamuuseum
Tsiistre linamuuseum
Tsiistre linamuuseum
Tsiistre linamuuseum
Tsiistre linamuuseum
Linapõld
Kuna me juba nii kaugel olime, siis tahtsin kindlasti ka Rikka Ivvani talust korraks läbi hüpata ja kuna Meremäe vaatetorn jäi niikuinii teepeale ette, siis tuli sinna ka ronida. Selgus, et eelmisel aastal on täitsa uus torn püsti saanud. Kuigi ilm oli vaatlusteks täiesti sobimatu, oli vaade tornist ikkagi võimas.
Vaade Meremäe vaatetornist
Rikka Ivvani juures käisime ka ära. Perenaisega kahjuks peale tere sõnagi vahetada ei saanud, sest tal paistis kole palju tegemist olevat, aga no küllap me jõuame sinna veel kunagi. Tore koht oli.
Jaan käis mai lõpus Tsiistre linamuuseumis praktikal ning tuli sealt koju peotäie linakiuga. Üritasime sellest võimalikult lihtsaid meeneid välja mõelda. Minu esimene mõte oli muidugi makramee ja võtmehoidjad. Need proovisin kohe ära ka. Jäid pisut karvased, aga kui natuke hoolikam olla ja võib-olla ka erinevaid värvitoone kasutada, siis võiks päris huvitav saada.
Narvas nägime linast tehtud kaitsvaid amulette. Mõte on hiiglama tore. Tegin ka kiirelt mõned proovid. Seekord ma tõesti kiirustasin ega näinud eriti vaeva kiudude sirgeks seadmisega. Tahtsin pigem proovida ja tulemus on sellele vastav. Jällegi, vaja oleks olla tegemise juures hoolsam ja mõni värvitoon lisaks ei teeks ka paha. Naturaalne hall on küll väga kena, aga meenete juures jääb plassiks.
Naistekaitsja
Perekaitsja
Perekaitsja
Võtmehoidjad
Viljandi Hansapäevadel sattusime Epp Petrone “Indiast” müügitelki ja läksime sõna otseses mõttes lolliks. Krahmisime endale terve hulga kivikesi kokku. Pärast ei jõudnud ära imestada, miks me nii palju raha poolvääriskivide peale raiskasime. Mis tehtud, see tehtud. Eks mul väike tagamõte oli ja valisin lapikumaid kive, mida saaks ehetesse kasutada. Tahaksin oma makramee oskusi natuke värksendada ja parandada ning paeltesse punutud väike kivike on minu meelest väga kaunis. Üks Epu juurest valitud kividest oli sammalahhaat. See on lihtsalt nii salapärane ja kena. Tema mõjust ei teadnud ma varem midagi. Mulle meeldis tema välimus.
Alles nüüd lugesin, et sammalahhaat on stabiliseeriv ja tasakaalustav kivi, mis on tugevasti seotud loodusega. Tegemist on uute alguste kiviga, mis eemaldab meie teelt tõkked ning energeetilised köidikud. Jõukusekivina tõmbab sammalahhaat ligi küllust. See olevat ka aednike kivi just sellesama külluse pärast, toovat vilja ja saagiõnne.
Sammalahhaat tugevdab stressi aegadel keha. Kivi energia on abiks neile, kes tunnevad end ebastabiilsetena ja taskaalututena. See on suurepärane kivi haigusest taastumise või sõltuvusest vabanemise ajal. See suurendab vaimset kontsentratsiooni, püsivust ja vastupidavust.
Sammalahhaat on puhastav kristall puhastades nii isiklikku kui ka keskkonna energiasüsteemi. See aitab vähendada tundlikkust ilma vastu. See kivi toob uusi sõprusi.
Sammalahhaat suurendab meelte teravust ja neuronite aktiivsust. See aitab vabaneda stressist ja depressioonist, toob rahu ja stabiilsust emotsionaalsele inimesele. See kivi vabastab hirmust ja pingetest avardades inimese isiklikku ruumi ja arengut. Samuti parandab sammalahhaat enesehinnangut ning tugevdab positiivseid iseloomujooni, aidates teistega paremini läbi saada.
Sammalahhaati seostatakse südametšakraga, mis reguleerib meie suhtlemist välismaailmaga ja kontrollib, mida me võtame omaks ja millele seisame vastu.
Palju-palju muud huvitavat infot sammalahhadi kohta saab lugeda crystalvaults.com-i leheküljelt.
Mul vedeles laual “Maa Elu” nr 21 (5. mai 2016). Tean küll, miks ta seal vedeles. Sest seal oli üks artikkel maasikate kohta, mida tahtsin korralikumalt lugeda. Me ei ole siiani eriti kõvad aiapidajad olnud, aga maasikad on meil küll juba maja ostmisest saati. Järgnevalt minu jaoks olulisemad kohad sellest artiklist:
Maasikale ei ole head eelviljad sarnaste haiguste ja kahjurite pärast kartul, kurk, kõrvits, tomat ja kapsad. Seevastu väga hästi sobivad sibul, küüslauk, redis, porgand, salat, oad, spinat, till, petersell.
Esimest korda antakse väetist pärast seda kui taimed on kasvu alustanud, teist korda enne õitsemist ja kolmandat korda pärast saagikoristust.
Reavahe võiks olla 90 cm ja taimede vahe 25-30 cm.
Et peletada maasikamaalt eemale ohtlikku õielõikajat, kasvatage maasikate vahel küüslauku või pritsige taimi noorte lehtede ilmudes ja mõni päev enne õienuppude avanemist soolikarohu-, tomatilehe-, sibula- või küüslauguleotisega. Leotist tehes valage peenestatud taimedele (või näiteks sibulatükkidele) külm vesi ja jätke need 12-24 tunniks sinna ligunema. 10 liitri vee kohta üks-kaks kilo värskeid taimi või 150 g kuiva taimepuru. Kurnake leotus, lisagie kleepuvuse suurendamiseks pisut rohelist seepi ja pritsige.
Minu kootud esimene vaibake on tegelikult juba mõned päevad valmis olnud, aga meil ei ole toas head kohta tema pildistamiseks ja väljas oli pikalt-pikalt nii vihmane ja märg, et ma ei saanud teda kuidagi pildile. Täna tundus mulle, et rohi on piisavalt vähe niiske, et vaip õue murule laotada.
Jaan tegi mustri ja juhendas mind. Kasutatud sinine trikoopael oli väga ebaühtlase paksusega. Sellepärast ka see kergelt kulunud mulje. Minu esimese vasika kohta ju päris hea:
Täna lendas meie aias admiral. Võrreldes näiteks koerliblikaga ei olnud ta eriti avatud loomuga. Talle ei meeldinud üldse, et ma talle lähemale üritasin minna ja temast pilti teha tahtsin. Jaa, ta tahtis küll meie suure pune põõsa peal elu nautida, aga omaette ja jälgijateta. Ma ei saanud sellega päris nõus olla, sest mul ei olnud ju admirali veel pildi peal.
Admiral ja tokkroos
Admiral naabermaja seinal
Admiral ja pune
Admiral ja pune
Avastasin täna, et õitsema on läinud ‘Distant Drum’ – sain selle Siljalt eelmisel aastal sünnipäevakingituseks, aga tema õit ma vist ei olegi varem näinud. Loomulikult oli vaja see pildile püüda. Tegin siis veel mõned pildid.
‘Garden Party’ 2016
‘Garden Party’ 2016
‘Manissa’ 2016
‘Manissa’ 2016
‘Manissa’ 2016
‘Shocking’ 2016
Shocking 2016
Bonbini 2016
‘Robert Griesbach’ 2016
‘Distant Drum’ 2016
Pärast seda, kui eelmisel korral Narvas käisime, leidsin info, et pühapäeviti korraldatakse Kreenholmi suletud alale ekskursioone. Loomulikult oli meil sinna vaja minna!
Startisime kodust umbes 8:15, aga kuna teel oli natuke remonttöid ja natuke pühapäevaselt uimajaid, siis jõudsime kohale ikka väga täpselt ehk 10:59. Ekskursiooni ametlik algusaeg oli kell 11. Ikkagi õigeks ajaks kohal!
Ekskursioon Kreenholmi suletud aladele
Kreenholmi vanas väravas ootas juba salk inimesi ning Narva muuseumi giid, kes tegeles piletite müümisega. Täiskasvanu sai ekskursioonile 13 euro eest, tudengil piisas 8 eurost. Välja oli reklaamitud, et kuu viimasel pühapäeval toimub ekskursioon eesti, vene ja inglise keeles. Nii see oligi, giid rääkis eestikeelse jutu valju häälega ära ja siis otsis need inimesed üles, kellele oli vaja mõnes teises keeles rääkida.
Kõigepealt võtsime suuna vanast pääslast vasakule ja jõudsime uue pääslani. Seejärel läksime üle silla Kreenholmi saarele. See on saar, mis jagab Narva joa kaheks. Juga on enamasti suhteliselt kuiv nagu ka piltidelt näha. Ainult kevadiste suurvete ajal lastakse Narva veehoidla lüüsidest vett joale.
Narva juga (läänepoolne haru)
Kreenholmi veetorn
Saarel nägime esimesena kohalikust lubjakivist ehitatud ketrus- ja kudumisvabriku vana hoonet. Piltidelt on näha, et hiljem juurde ehitatud osad on juba maha lammutatud. Praegusel omanikul on alaga suured plaanid ja selle hoone esimesse sisehoovi soovitakse ehitada kontserdisaali.
Kreenholmi ketrus- ja kudumisvabriku vana hoone
Kreenholmi ketrus- ja kudumisvabriku vana hoone
Kreenholmi ketrus- ja kudumisvabriku vana hoone
Kreenholmi ketrus- ja kudumisvabriku vana hoone
Kreenholmi ketrus- ja kudumisvabriku vana hoone
Ühte tootmishoonesse lubati meid ka sisse vaatama.
Seejärel suundusime kudumisvabriku uut hoonet vaatama ja jalutasime ümber selle.
Kreenholmi kudumisvabriku uus hoone
Kreenholmi kudumisvabriku uus hoone
Kreenholmi kudumisvabriku uus hoone
Kreenholmi kudumisvabriku uus hoone
Kreenholmi kudumisvabriku uus hoone
Kudumisvabriku tagant oli näha teisele poole Narva jõge Venemaale. Sealpool on ka tehasehooned, kuid kahjuks ei mäleta me kumbki enam, mida giid nende kohta täpselt rääkis. Seal oli ka mingi tektsiilivabrik, aga kui Kreenholmi omanikud olid pärit Moskvast, siis sealse vabriku omanikud olid Peterburist. Peterburi omanikud maksid oma tehase töötajatele paremat palka, aga neil oli töötajaid ka palju vähem.
Vaade Venemaale
Vaade Venemaale
Vaade Venemaale
Vabrikutele lisaks saime pilgu visata ka Narva veehoidla lüüsidele. Need ongi süüdi selles, et jõgi sealses osas suhteliselt kuiv on.
Vaade Narva veehoidla lüüsidele
Vaade Venemaale
Seejärel jõudsime ringiga tagasi Georgi ja Joala vabrikute juurde. Kogu ekskursioon algas põhimõtteliselt ka Joala vabriku juurest. Need kaks hoonet on ehitatud punastest tellistest nagu ka paljud teised kompleksi hooned. Joala vabrik on ehitatud traditsioonilise “inglise” tekstiilivabrikuna, mille välisseinad on telliskividest, kuue korruse vahelaed tellisvõlvidest, mida toestasid malmpostid. Georgi vabriku arhitektuuri oli oma aja kohta ülimoodne: vabriku välisseinad koosnesid metallist karkassist, kuhu sisse laoti tellismüür. Ida- ja läänefassaadi seinapinnast moodustasid enamuse suured tihedaruudulised aknad, eenduvad trepikojad olid ka peaaegu üleni klaasist (hoone hävis teises maailmasõjas, säilisid vaid nurgatornid). Georgi vabriku nurkade massiivsed tornid ja otsaseinte kujundus kasutab endiselt historitsistlikke stiilivõtteid, kuid kaldub juba julgelt stiliseeritud geomeetrilisse esteetikasse.
Joala vabrik
Joala ja Georgi vabrik
Georgi vabrik
Georgi vabrik
Narva linnus
Kuna ekskursiooni piletitega sai Narva linnusesse ka sisse ja meil jäi eelmisel korral sealses Põhjaõues käimata, siis kasutasime selle võimaluse kohe ära.
Läksime Põhjaõue läbi muuseumi mitte otse kassast. Seepärast saime veel mõnele päris huvitavale ruumile pilgu peale visata.
Põhjaõu ise oli meie jaoks pettumus. Küllap tuli see jälle sellest, et kirjelduse järgi jäi õuest väga vinge mulje ja meie ootused olid liiga suured. Tegelikkuses oli seal vaid neli käsitöökoda ja apteek. Muuseumipiletiga anti kaasa münt, mille teoreetiline väärtus olevat kolm eurot. See münt, pidi olema Põhjaõues maksevahendiks. Käsitöökodades oli hulk asju, mida sai endale selle mündi eest osta, kuid ma nägin seal päris kindlasti ka sellist kraami, mida mündi eest ei müüdud, kuid mille hinnaks oli kolm eurot. Imelik. Meil oli kokku juba neli münti ja me ei osanud nende eest kohe mitte midagi osta. Lõpuks ostsime sepalt ühe pisikese hobuseraua. Ühes käsitöökojas sain isegi pahandada, et pildistada ei tohi. Ühtegi sellist silti küll ei näinud, aga no olgu pealegi. Natuke nagu jäi mulje, et külastajad on tüütud ja segavad rahulikku äraolemist, aga see on minu subjektiivne arvamus.
Põhjaõu
Põhjaõu
Narva linnuse torn
Keres, Narva raekoda ja kolledž
Eelmise Narva külastuse ajal parkisime samas kohas, aga ei tulnud selle pealegi, et hiljuti avatud Kerese kuju võiks seal lähedal olla. Seekord olime targemad ja saime tema malelaua taha istuda.
Pärast Keresega kohtumist otsisime ka Narva raekoja ja kolledži üles. No et kui juba Narva ekskursioon, siis olgu kõik olulisemad kohad külastatud ja nähtud. Kolledži uus hoone avati 2013. aastal ja on pärast seda meedias päris palju kajastust leidnud. Osadele meeldib ja teistele mitte – maitse asi.
Keres
Narva kolledž
Narva raekoda
Narva kolledž ja raekoda
Langevoja juga
Kui Narvas käidud, võtsime suuna kodule. Päev oli parasjagu pikaks veninud ja suur ekskurseerimine meid ära väsitanud. Ilm kiskus ka vihmale, aga nii hull siiski ei olnud, et ei oleks saanud korraks Sillamäele sisse keerata ja Langevoja juga vaadata. Kui ikka ilus koht on autoga nii hästi ligipääsetav, siis ei ole mingeid vabandusi, et sinna mitte minna.
