Täna käisime Tallinnas. Käigu põhieesmärk oli ühte autot vaadata, aga pärast seda ei saanud ju ka kohe otse koju tulla. Esimene vahepeatus oli Karnaluks. Ma küll olen sellest kohast kuulnud, aga minu ettekujutus sellest oli ikka täiesti mõõda. Ma isegi ei oska seda kohta kommenteerida – tundsin end nagu laps kommipoes. Selle vahega, et ma saan hästi aru, et kõike ei ole vaja ega mõtetki kohe ära osta. Valikut oli seal igatahes kõvasti ja silmade eest võttis kohe kirjuks. Kogu selle kraami, mida Jaanil vaja läks, leidsime üles. Enamus kraamist jäi nägemata, sest seda oli lihtsalt liiga palju ja me isegi ei üritanud kõiki nurki läbi uurida. Usun, et läheme sinna veel.
Teine peatus oli Hansaplant. Eelmisel aastal saime sealt ilusaid lillesibulaid normaalsete hindadega ja kevadel tundus, et sordid läksid oodatutega ka enam-vähem kokku. Sel sügisel on mul mingi imelik aiandus-depression olnud. Kui eelmisel pühapäeval suur liiliate ja tulpide peenar korda sai tehtud, oli tunne küll hea, aga juba järgmisel õhtul ei suutnud ma seda tunnet enda sees enam üles leida ega uuesti aeda möllama minna. Seepärast ei olnud me ka siiani sel sügisel Hansaplanti jõudnud, kuigi mul see plaan juba suvel valmis oli. Olin nimelt otsustanud, et sel aastal ma Juhani juurest lillesibulaid ei osta, sest nende tarnijal on väga paljudes pakkides valest sordist sibulad. Nüüd olime niikuinii Tallinnas ja seepärast käisime Hansaplantis ikkagi ära. Mõned sibulad tulid kaasa ka. Ma tahaks nüüd näha, kes need maha istutab.