Viienda päeva hommikul ajas Jaan meid nii vara üles, et ma ei suutnudki päriselt ärgata. Lihtsalt uimasin terve päeva teistega kaasa. Lahkusime kämpingust ja võtsime suuna uuesti kodu poole. Sõitsime uuesti läbi Nordkappi tunneli, mis olevat varem tasuline olnud, kuid nüüd õnneks enam mitte. Kohtusime ka veel hopi-hopidega teel ja teeservas.
Mingil hetkel tegime peatuse, et Norra lumistele mägedele tagasi vaadata. Usun, et see ei ole meie viimane kohtumine nende mägedega, sest nad jätsid meile nii sügava mulje.
Karasjokis tekkis mul vajadus Saami kulutuurist osa saada ja ma sundisin teised endaga koos ühte muuseumisse tulema (Riddo Duottar Museat). Midagi väga eriliselt meeldejäävat seal kahjuks polnud.
Rohkem ma ei tihanud teisi oma kultuurivajadusega tüüdata. Tuleb muidugi tunnistada, et ma polnud ikka veel üles ärganud ja olla oli päris halb, seega ega ma isegi väga kusagile minna tahtnud. Hakkasime hoopis õhtuks ööbimiskohta otsima. Algne plaan oli sõita võimalikult kaugele, kuid eks me olime kõik ikkagi väsinud ja seepärast valisime ööbimiseks Vuostimos asuva Kuukiuru majutuskoha. Seal saime kolmekesi ööbida 48 euro eest. Õues eriti ringi vaadata ei jaksanud ega tahtnud, sest seal olid jälle tüütud sääsed platsis. Toas unustasin puhkenurgast pilti teha, aga seal oli isegi väike teler. Meie elamine asus kolmel eri tasapinnal: kõige all puhkenurgake diivani ja teleriga ning magamisnurk kahe voodiga ning WC/dušš, teisel tasandil oli köök ja kolmandal ehk katuse all oli lihtsalt põrand, kuhu sai madratsid maha panna. Õhtu lõppes sellega, et teised jäid magama, mina aga vaatasin esimest korda üle pika aja AK-d ja ärkasin alles siis esimest korda üles. Magama jääda oli raske, sest päike paistis otse voodisse – asusime ju veel seal pool põhjapolaarjoont.
