Meie minipuhkuse viimasel päeval magasime end kõigepealt mõnuga välja. Meil ei olnud ju kusagile kiire. Pealegi, puhkuse ajal kiirustamine
peaks küll kurjast olema. Nautisime veel seda paariks päevaks meie Läti koduks olnud maja. Meie üllatuseks tõi perenaine meile isegi värvitud mune. Tõeliselt vahva! Me saime küll sinnasõidul Valga Olerexi tanklast karbitäie valgeid mune kaasa, kuid nende värvimisele me küll ei mõelnud. Lahendasime seekord munakoksimise hoopiski üllatusmunadega.
Mingil hetkel pidime siiski oma asjad kokku pakkima ja end koduteele seadma. Teel koju külastasime Cesise ordulinnust. Olime seda autoaknast juba näinud, nüüd vaatasime lähedalt. Tõenäoliselt eksisteeris seal muinaslinnus juba 11. sajandil. 1209. aastal hakkasid ristisõdijad rajama Võnnu ordulinnust, kuid selle valmimine võttis aastakümneid. 1577. aastal linnus hävitati. See taastati, kuid hävines uuesti Põhjasõjas 1702. aastal.
Viimane peatuspaik meie koduteel oli Rauna Staburags travertiin. Travertiin on allikalubi – poorne, peamiselt kaltsiumkarbonaadist koosnev sete, mis sadestub lubjarikka põhjavee väljumiskohta. Google juhatas meid küll ilusti kohale, kuid sealt me travertiini vaatama ei saanud, sest sellele tuli läheneda teiselt poolt jõge. Mis siis ikka, sõitsime tagasi ja läksime “nii nagu labaku näitasivad”.
