Terrass oli meie soovide nimekirjas esimeste hulgas kohe algusest peale. Sellest hoolimata leidus põhjusi, miks selle tegemine edasi lükkus. Tagantjärele vaadates pole kõik see üldsegi enam oluline. Palju olulisem on see, kui mõnus seal tegelikult istuda on – tõeline nauding.
Selline oli algmaterjal 4. mail:
Siin on postid juba välja vahetatud:
Siin aga on valmis terrass koos esimeste lilledega 20. mail:
Kevadine aed on imeline. Me ei väsi imestamast ja imetlemast. Näiteks tulbipeenar on meil praegu selline:
Vasakult alustades on esimene kollase-punase kirju tulp Banja Luka:
Järgmine, valge tulp kannab nime Purissima:
Edasi paremale on tulp nimega Ad Rem. Vähemalt pakendi peal oli selline nimi, kuigi pakendilt või internetist pilte vaadates tundub mulle, et meie aias seda sorti küll ei kasva. Pigem on siin mingi roosakas tulp:
Järgmine tulp on Pink Impression ja see vastab küll oma nimele:
Järgmised tulbid on kahjuks nimetud, sest on saadud headelt inimestelt lihtsalt paberisse pakituna. Tagumine rida algab tumepunase, võibolla isegi veidi lillaka papagoitulbiga. Kas see võiks olla Black Parrot? Tema kõrval on mõned tulbid, mis praegu ei õitse ning seejärel ilus sirelililla tulp.
Seejärel on üks hele tulp, arvatavasti valge, mis veel päris lahti ei ole. Ootame ära, siis on näha, mis värvi see tegelikult on. Järgmine tulp on roosa ning seejärel lõheroosa. Rea lõpetavad tulbid, mis sel aastal ei õitse.
Esimeses reas on kõige paremal lilla kollase servaga tulp. Kas see võiks olla Gavota? Tema kõrval vasakul on valgeõieline tulp (White Parrot?):
Edasi vasakule on mõned tulbid, mis praegu ei õitse ning seejärel suhteliselt tavalist punast värvi tulp, millel on papagoilikud servad. Pärast seda taas mõned mitte õitsvad tulbid ja seejärel helelilla roosa servaga tulp (pildil on värvid liiga heledad):
Ei tasu pilti uskuda! Või oma silmi…
Ootamatult soe suveõhk paitas laupäeval meie talvest kurnatud valget ihu. Pärast pikka ja vinduvat kevadet oli rohkem kui kakskümmend kraadi sooja ikka täiesti uskumatu üllatus. Nautisime nii kuis jaksasime. See tähendab siis, et mehed alustasid terrassi ehitamisega ja mina koristasin elupuuheki alt sodi. Ma juba nii ootan seda terrassi. Unistan sellest, et saaks terrassiuksest välja astuda kartmata jalgu liivaseks teha ja kogu seda liiva pärast tuppa viia. Varsti-varsti!
Pühapäeval käisime Kärevere luhal Jõmmuga sõitmas. Paar aastat tagasi sai Jõmmu sõita ainult sillast üleval pool, kuid sel aastal on vesi juba madalam ning lodjalt oli ka mast maha võetud. Üleval pool silda oli tõeline meri, mis suure tuulega korralikult lainetas. Sillast alla poole oli ilm tänu tuulevarjule palju sõbralikum ja rahulikum. Merest välja kasvav kaasik oli päris huvitav vaatepilt. Kanuuga oleks võinud kaskede vahelegi kondama minna.
Powered by WordPress & Theme by Anders Norén