Ma ei mäleta, millal ma viimati Haapsalus käisin. Päriselt seal ringi jalutanud ma vist ei olegi. Ka Jaanil olid Haapsaluga seoses ainult ähmased mälestused. Sellel nädalavahetusel parandasime seda. Broneerisin meile juba ammu terrassiga toa sellises kohas nagu Hapsal Dietrich.
Karja tänaval oli käsitöölaat ja meie toa tänavapoolne aken avanes otse lavale. Natuke selline tunne oli, et meil on kontserdil loožikohad. Jalutasime natuke laadal ja käisime sealses kesklinna A ja O poes, kust kahjuks eriti midagi võtta ei olnud. Vein, mille ostsime, oli paras õudus. Mõnusaid saiakesi ka ei olnud.
Mõnulesime natuke seal korteris, nautisime rõdul õhtupäikest ja päris päikeseloojangu ajaks otsustasime minna promenaadile. See oli ainuõige otsus!
Mul olid tegelikult ka piletid Valge Daami etendusele, aga loojang oli nii ilus, et etendusele me ei jõudnudki. Läksime hoopis Kuursaali sööma. Jaan kiitis oma valitud parti küll väga, aga kõht jäi tal siiski tühjaks. Mina sõin hirveliha ravioole, mis olid maitse poolest ka täitsa head, aga väljanägemine oli kuidagi kuiv ja mitte eriti apetiitne. Toidu kõrvale pakuti ka kukleid, aga neid me ei proovinudki, sest need ei olnud soojad ega ahvatlenud meid. Pigem oli naljakas vaadata, kuidas ettekandjad nendega nagu piljardikuulidega askeldasid.
Hommikul jalutasime veel korra laadal ja vaatasime Haapsalu Pitsipäeva askeldusi. Et ikka kõik olulisemad kohad nähtud oleks, käisime linnusest ka läbi. Seal oli minu jaoks päris tore avastus sealne kirik. Seejärel võtsime suuna kodule, aga mul oli veel hirmus tahtmine Ungru mõisa varemeid vaatama minna. Mäletan, millist muljet need mulle aastaid tagasi avaldasid. Muidugi, kõigepealt tuli raudteejaamas ära käia. Peab tunnistama, et see oli palju toredam koht, kui ma varem arvasin.
Seejärel sõitsime ikkagi Ungru lossi varemete juurde. Mäletan, et kunagi Hiiumaalt tulles olid need varemed minu jaoks vapustav avastus. Päris lähedal ma tookord siiski ei käinud. Nüüd tegime korraliku ringi peale ja käisime natuke varemete vahel ka.
