Eks need asjad, mis on tuttavamad, jäävad ikka paremini silma. Täna näiteks märkasin joonist, kus on paljud tüpograafiaga seotud terminid ühte kohta välja toodud. Mulle meeldivad sellised ülevaatlikud asjad.
Pealegi sobib see ideaalselt tüpograafiakursuse meeldetuletuseks.
Juhuu!
Tüpograafia on üks selline asi, mis on mind siiani alati end natuke ebakindlalt tundma pannud. Kui millegi kujundamiseks läheb, on alati palju nö kirjutamata reegleid, mida peaks järgima. Kust ma peaksin teadma, mis on hea ja mis halb tava? Või milliseid šhrifte peaks vältima? Miks ma ei võiks mingit suvalist fonti kasutada? Kõik see tekitab tunde, et parem on ennast sellistest teemadest eemale hoida. Aga ma ei taha! Tahan hoopis neist teemadest rohkem teada ja end nendega kodusemalt tunda.
Ka pärast selle kursuse läbimist ei saa ma kuidagi öelda, et ma nüüd kõike teaks, aga mingi enesekindluse sain tagasi. Oskan nüüd ehk rohkem šriftidele tähelepanu pöörata ja tekstide paigutusele ka.
Näiteks ei soovitanud see kursus kasutada kahelt poolt joondamist (nagu mina tavaliselt teen), sest see võib tekitada teksti sisse imeliku kujuga tühimikke. Soovitati vasaku servaga joondamist ja seejuures tähelepanu pöörata paremale servale. Kui parema serva ridade otsad jäävad kammikujuliselt, on see parim. Rea lõppu ei sobi jätta 2-3-tähelisi sõnu. Lõigu lõppu ei sobi jätta mõnetähelist rida. Lõigu esimene rida ei tohiks olla eelmise lehekülje lõpus (orb) ega viimane rida uuel lehel (lesk).
Powered by WordPress & Theme by Anders Norén