Meil kasvab roosipeenra otsa peal üks suur põõsas punet. Kui pune õitseb, on see nii liblikate kui ka mesilaste-herilaste hulgas äärmiselt populaarne. Täna näiteks märkasin mingil hetkel seal korraga lausa kolme päevapaabusilma.
Liblikaid on praegu aias rohkem kui varem.
Täna oli meil aias üks tõeline putumutukate päev. Alustuseks kohtusime emase väikekõrsikuga.
Pisut hiljem nägin imeilusat sinist liblikat lendamas. Ta ei olnud küll nõus oma täies ilus poseerima ja pani avas tiivad ainult lendamise ajaks. See väike ilus sõber on ogasäär-sinitiib. Kahjuks jättis tema maandumispaiga valik ka soovida. Ma oleksin eelistanud teda kusagil lillekese peal pildistada ja mitte oma aiasandaalis jalal.
Seejärel kohtusin veel ühe väiksemat sorti tegelasega, kes mulle siiani oma nime veel avaldanud ei ole.
Pisut hiljem nägime palju suuremat tegelast. Kui me nüüd õigesti aru saime, siis oli see harilik lauluritsikas, kes meie päevaliilia õies mõnuga heamaitsta lasi. Jaan tegi temast fotosüüdistused:
Ma pole päris ammu meie aias siili näinud, kuigi tean, et üks elab meie lauahunniku all. Nüüd aga paistis varasel õhtutunnil kohatud siil suhteliselt pahas tujus olevat. Tundus, et keegi oli teda häirinud.
Pisut hiljem kohtasin aias kiili. Ka tema ei olnud eriti vaimustuses sellest, et ma tal kaameraga järel jooksin.
Powered by WordPress & Theme by Anders Norén