Neljapäeval, 20. juunil avati Lõuna-Eestis 21 kollast National Geographicu “akent”. Projekti nimi on “Kahe maailma vahel” ning selle tutvustamiseks on avatud koduleht www.visitsouthestonia.com. Pean tunnistama, et minu jaoks jätab kodulehe teostus soovida. Oleksin soovinud seal täpsemat infot akende asukoha kohta, kuid sealt leiab vaid väga üldise kaardi ja iga asukoha kohta sama jutu, mis akende kõrval infotahvlitelgi väljas.
Aga olgu pealegi, seesama üldine kaart näpus, läksime eile maailma avastama ning alustasime Järvseljalt. Loomulikult ei käinud me muidu ka silmaklappidega ringi ning vaatasime ära ka mitmed Eesti kõrgeimad puud ning ka Kuningmänni (43,3 m), mis väidetavalt on sama vana kui Tartu Ülikool. Kollase akna leidsime laudtee otsast.
Järgmisena võtsime suuna Räpinasse. Leidsime eest ühe imeilusa linnakese, kuhu plaanime kindlasti lähiajal naasta, et sellega põhjalikumalt tutvuda. Kollane aken oli Räpina paisjärve serval Räpina paberivabriku läheduses vaatega Sillapää lossile. Sealsamas oli ka “Puuaiasõja” mälestusmärk, millest me kumbki midagi kuulnud ei olnud. Väike hariduslik killuke ka lisaks hingematvalt ilusatele vaadetele.
Räpinast edasi sõitsime Podmotsa külla. Kui NG aknakeste avamise uudist lugesin, siis just see nimi sundis mind kohe kaardilt otsima, mis kohaga tegemist. Võib öelda, et tõeline pärapõrgu. Nimelt asub see küla, kus kunagi olla lausa 180 inimest elanud, kuid nüüd alla kümne püsielaniku on, poolsaarekesel pärast Värskat ning Venemaa jääb sealt vaid 100 meetri kaugusele. Naaberküla kirik on bussipeatuse juurest ilusti näha. Kollane aken asus kalmistu kõrval.
Nagu varem mainitud, ei käinud me silmaklappidega ringi ja otsustasime ka Piusale sisse põigata, sest olime ju niikuinii sealkandis. Kui midagi on palju, siis see võib hämmastavalt ilus olla. Liivaga on samuti. Igal juhul sai Piusa meil mõttes sellesse nimekirja pandud, kuhu tulevikus veel läheme ja siis põhjalikumalt üle vaatame.
NG järgmine aken oli Obinitsas väga hästi leitav. See oli ka ainus koht, kus nägime veel inimesi, kes akna vastu huvi tundsid.
Järmisena oli meil plaan minna Vastseliina. Teel sinna sattusime Meremäe vaatetorni juurde ning ei suutnud vastu panna kiusatusele üles ronida ning pilk ümbruskonnale peale visata. See oli seda väärt!
Järgmise peatuse tegime Vana-Vastseliinas, sest avastasime seal väga vahvad linnuse varemed. Algselt plaanisime seal ainult paar pilti teha, kuid jäime ikkagi pisut pikemaks jalutama. Ühte torni oli võimalik trepist üles ronida ning meil oli seda muidugi vaja. Kaldast alla läks ka pikk ja järsk trepp. Sellest ronisid parasjagu rahvariideis mudilased üles ning nägid väga väsinud välja. See trepp ei ahvatlenud meid küll üldse. Sellele ei aidanud kaasa ka altpoolt kostuv muusika. Arvasime, et tegemist on mingi kontserdiga, kuid pärast selgus, et tegemist oli tantsupeoga. Tore linnus nähtud, istusime taas autosse ja sõitsime Vastseliinasse. Teel sinna hakkas meile tunduma, et kas tõesti saab nii lähestikku olla kaks linnust?! Pidasime keset Vastseliinat kinni ja surfasime korraks internetis ja tõsi, mis tõsi – Vastseliina piiskopilinnuse varemed asuvad Vana-Vastseliina külas. Aga kus oli aken?! Ei näinud! Võib-olla seal mäe all, kust muusikat kostus… Vana-Vastseliina, me tuleme veel tagasi!
Nüüd oli aeg autonina kodu poole tagasi keerata. Viimane, mida veel külastada tahtsime, oli Süvahavva. Minu meelest oleks saanud aknale seal küll pisut parema asukoha leida, kuid leidmisega mingit probleemi ei olnud. Seal tegime väga kiire fotosessiooni, sest pärast imeilusat päikeselist päeva oli nüüdseks hakanud vihma lausa kallama.
