Pildikesi elust enesest

Silt: Norra

Mo i Rana – Bodø

Svartisen Austerdalsisen

Grønligrotta – põhjaregiooni ainus valgustatud koobas. http://www.gronligrotta.no/gronligrotta-engelsk.htm

Järgmisel hommikul tahtsime jõuda kõige esimesele paadile, mis pidi väljuma kell 10 ja seepärast olime ka hostelist varased lahkuma. Paadipilet  oli 200 Norra krooni täiskasvanu kohta ja seda oli võimalik kohapeal maksta nii sularahas kui ka kaardiga. 

Paadireis võttis aega umbes 20 minutit ja viis meid üle sürreaalselt mündirohelise järve. Teiselpool järve paistis uhke juga, mille nime mul ei õnnestunudki leida. Pärast maabumist hakkasime mööda kivist teed ülespoole liikuma. Maastik muutus kiiresti tundmatuseni. Puid jäi järjest vähemaks ja kõik oli kaetud kiviga.

Tee Svartiseni liustiku Austerdalsiseni keeleni oli kolm kilomeetrit pikk. Tee oli märgistatud kivihunnikute ja punase värviga. Liustik ise hakkas paistma alles siis, kui selleni oli jäänud vähem kui kilomeeter.

Läksime päris liustikukeele juurde. Lähedal oli näha korralikku tilkumist ja imelisi siniseid värvitoone. Nii palju jääd!

Tagasitee oli samuti nauditav. Päike tuli välja ja roostekarva kivimid lausa särasid vastu. Imeline, milliseid värve loodus meile pakub! Nautisime terve tee, kuid lõpuks pidime sammu kiirendama, et uuesti paadile jõuda. 

Ka järv oli päikese käes veel rohelisemaks muutunud. Sama paat viis meid uuesti üle vee.

Meil oli õhtupoolikul plaanis minna ühte koopasse. Kodus olime välja valinud Setergrotta, aga pärast vahepeal saime aru, et kella kolmeks me sinna ei jõua ja rohkem seal samal päeval tuure ei olnud. Peale selle pidasime  kahetunnist koopas ronimist natuke liiga intensiivseks tegevuseks ja arvasime, et pärast liustikumatka oleme selle jaoks liiga väsinud. Seepärast valisime koopaks hoopis Grønligrotta, mis on rohkem nö turistikas. 

Esimene üllatus ootas meid juba teel. Pärast Setergrotta silti viis tee meid väga järsult mäkke. Me polnud isegi mitte mõelnud, et koopasse minekuks peaks kõigepealt mäkke sõitma ja mingit järsu mäe hoiatust ka ei olnud. 

Ilma giidita koopasse ei lubatud. Sissepääs maksis 175 eurot täiskasvanu kohta. Sellesse koopasse on paigaldatud elektrivalgus, seal on maa-alune jõgi ja juga.

Pärast tuli ju jälle mäest alla ka sõita. Meie ees sõitsid mingid poolakad ja ka nemad olid väga ettevaatlikud.

Õhtuks pidime jõudma Bodøsse, sest järgmiseks hommikuks oli meil broneeritud praamipilet mandrilt Lofootidele ja plaanisime Bodøs ööbida Skagen Hotellis. Selle broneerisin vist juba mitu kuud varem ära ja sain seepärast suhteliselt normaalse hinnaga toa. Teel sattusime väga vahvasse tanklasse. 

Tegime veel mõned peatused, et lihtsalt nautida. Norra on imeline!

Arvidsjaur – Mo i Rana

Hakkasime hommikul kella kümne paiku sõita, oli päikeseline ilm, 23 kraadi sooja. Kõigepealt otsisime tankla, et autol ka midagi juua oleks ning seejärel võtsime suuna Mo i Rana peale. Juba pool tundi hiljem oli tekkinud vahelduv pilvisus ja temperatuur kraadi võrra langenud.

Kuna eelmine päev oli osutunud edukamaks kui kodus arvatud, võtsime hästi rahulikult ja mõnuga ning kui vähegi meeldis, tegime teeservas peatusi. Lumised mäed hakkasid paistma juba rohkem kui 100 km enne Rootsi-Norra piiri.

Norra poolel oli meie esimene peatus ka täitsa tee ääres. Kohanime kahjuks ei tea, aga kohe sealsamas oli väike sillake nimega Djevledalsbekken bru. Google kaart ütleb, et see koht on hoopis Gjerdledalsbrua või Graddiselva.

Järgmise peatuse tegime siis, kui vasakult paistvale vaatele enam vastu panna ei suutnud. Sealt paistis imeline jõgi! Kui ma nüüd õigesti aru olen saanud, siis on selle nimi Ranaelva. Päris täpset peatuskohta ei suuda ma praegu kaardilt enam kindlaks määrata, aga mäletan, et kui uuesti sõitma hakkasime, sain aru, et nähtud rippsild oli hea tahtmise korral isegi Google’i kaardil äratuntav. 

Jõudsime linna nimega Mo i Rana. Norras olevat neid Mo-sid hulgi. Vaatasime üle suure kuju rannas (Havmannen), täiendasime poest natuke varusid ja võtsime suuna Marmorlossile. 

Teel tegime veel peatuse, et vaadet nautida. Väga vahva oli näha, et ka üks kohalik mees oli oma auto teeserva parkinud, ise nõjatus vastu teepiiret ja nautis seda, mida seal näha oli.

Olin kodus väga täpselt välja otsinud, kuidas Marmorlossi (Marmorslottet) juurde jõuda. Aga no loomulikult ei maganud Murphy ka seekord ja meie teele jäi teeremont, mis tähendas ümbersõitu. Lisaks kadus mobiililevi ning me pidime päris pikalt sõitma mööda pisikesi kurvilisi kruusateid ise teadmata, kas me oleme veel õigel teel või juba eksinud. Õnneks jõudsime kõigest hoolimata õigesse kohta välja. Parkimisplatsi GPS peaks olema 66.484001 13.871622 ja lossi enda asukoht: 66.493 13.872.

Olin lugenud, et parklast lossini on 20-minutiline jalutuskäik ja oma naiivuses kujutasin endale ette jalutuskäiku Eesti moodi, aga loomulikult oli tegemist jalutuskäiguga Norra moodi ehk ikka mäest üles ja mäest alla. Kuigi kell oli kaheksa paiku õhtul ja väljas umbes 17-18 kraadi sooja, hakkas  meil kiiresti palav. Vahetult enne Marmorlossi viis trepp mäest alla jõekaldale. 

See koht oli lihtsalt imeline ja arvatavasti me oleks võinud end seal ribadeks pildistada, aga päev oli meie jaoks juba päris pikk olnud ja ööbimiskohta meil veel paigas ei olnud. Nagu öeldud, levi ka ei olnud. Seega oli vaja vaikselt tagasi tsivilisatsiooni pöörduda. Kusagil poolel teel leidsin Booking.com-i kaudu Skillevollen hotelli, kus pidime 95 euro eest saama 30 m2 toa. Kõlas päris hästi, broneerisin ära. Kuna see mure oli nüüd lahendatud, otsustasime veel vaatama minna, kas järgmiseks päevaks planeeritud matk liustikule on 3 km või 14 km pikkune jalutuskäik. See pidi olenema sellest, kas Svartisvatneti järve peal sõidab paat või mitte. Tripadvisorist olin lugenud, et veel nädal tagasi ei olnud mingit laeva ja inimesed olid pettunud. Sõitsime kohale ja leidsime nii sõiduplaani kui ka kai ääres seisva paadi, seega ootas meid vaid 3 km pikkune jalutuskäik liustikule. 

Skillevollen hotell oli kahjuks täielik pettumus. See oli pigem hostel ja 30 m2 suurusest toast ei olnud jälgegi. Kahtlen natuke, et see isegi 13 m2 suur oli, sest selleks, et üks inimene saaks teisest mööda minna, tuli eest ära astuda. Vannituba nägi korralik välja, aga seal ei olnud mitte ühtegi nagi ega riiulit ning wc pott oli paigaldatud nii, et põlved käisid vastu seina. Araablasest töötaja ei tahtnud minu kaebusest liiga väikse toa kohta midagi teada, väitis, et tema ainult töötab seal ja kaeba omanikule. Olime liiga väsinud selleks, et suuremat kisa tekitada, aga reklaamile see küll ei vastanud. 

Helsinki – Arvidsjaur

Proloog: kolmapäeva õhtul kella kuuest alustasime sõitu kodust Tallinna. Oli 19 kraadi sooja ja ilm oli pilves. Ööbisime Tallinki laeval, kuhu olin meile broneerinud aknaga kajuti. (Hahaa, onju)

Neljapäeva hommikul mõni minut pärast kuute sõitsime laevalt maha ja võtsime suuna põhja. Ilm oli pilves, 17 kraadi. Tegime mõne kohvi- ja jäätisepeatuse, aga üldiselt lihtsalt sõitsime-sõitsime-sõitsime. Esimese pikema peatuse tegime Merihelmis umbes kella kolme paiku pärastlõunal. Selleks ajaks oli väljas juba 26 kraadi sooja ja ere päikesepaiste.

Meie esialgne plaan oli ööbida kusagil Luleå kandis. Seepärast otsisin ka sealkandi vaatamisväärsusi, et pärast pikka sõidupäeva jalgu sirutada. Silma jäi Gammelstadi kirikulinn, mis kuulub ka UNESCO maailmapärandi nimekirja. Reklaamlehekese andmetel on tegemist 1492. aastal valminud kirikuga, mille ümber 408 majakest. Kirikutee olevate inimeste jaoks liiga pikk olnud ja seeprärast ehitati kiriku juurde majakesed, kuhu ööbima või ka terveks nädalavahetuseks jääda.

Nederluleå kirik on suurim keskaegne (ehitatud 15. sajandil) kirik Norrlandis (Rootsi põhjapoolne osa). Praegune kellatorn on ehitatud 1851. aastal puidust kellatorni asemele. Kiriku sisustus on rikkalik. Altar on ehitatud 1520. aasta paiku Antwerpenis ning olevat maksnud üüratu summa ehk 900 hõbemarka, mille kohalikud talupojad olevat sularahas kinni maksnud. Orel seevastu on märksa uuem ja pärineb aastast 1971.

Kunagi on Rootsis olnud lausa 71 kirikulinna, millest tänaseks päevaks on alles vaid 16. Enamus neist on minimaalsed. Gammelstad on suurim ja kõige paremini säilinud. Esimest korda on Gammelstadi mainitud 1600. aasta jõuludeks.

Kuna kell oli veel suhteliselt vähe ja meil energiat jagus, siis sõitsime edasi Norra poole. Teel kohtusime selle reisi esimeste põhjapõtradega.

Booking.com-i kaudu leidsin meile ööbimiseks koha nimega Camp Gielas hoopis Arvidsjauris. Saime enda käsutusse väikese majakese ühe korteri, mis koosnes köök-elutoast, duširuum-tualetist ja akendeta riidekapisuurusest magamistoast. Akende puudumine oli tõsine miinus, sest ruum oli palav ja umbne, aga noh, elasime üle.

 

SaveSave

Powered by WordPress & Theme by Anders Norén