Pildikesi elust enesest

Silt: National Geographic

NG vol.3

Täna hommikul vaatasime kaarti ja valisime välja järgmised punktid, kus National Geographicu kollaseid aknaid vaadata. Kuna eelmisel korral jäi meil Vastseliinas aknake nägemata, siis otsustasime seekord selle siiski üles otsida ning seepärast suundusimegi kõige-pealt uuesti sinna. Keerasime parklasse sisse ja alles pärast autost väljumist märkasime, et olime aknakesest mööda sõitnud – see ei olnud kollane! Aken oli küll maa külge kinnitatud, kuid muld oli auku tagasi ajamata ja aken ise halli värvi. Hämmastusime. Käisime kohalikus käsitöökohvikus silma nuumamas ja astusime ka külastuskeskusesse sisse. Perenaisega vesteldes selgus, et aken oli paar päeva tagasi paigaldatud, kuid siis jäi kõik seisma ja tööd pole lõpetatud. Veelgi enam, kohalikele ei ole ka keegi mingit infot jaganud. Meie panime endale kõrvataha, et Vana-Vastseliina külastuskeskuses on ekspositsioon, kus on näiteks võimalik rõngassärki selga proovida. Seega pole tegemist tavapärase muuseumiga, kus “vaadatakse silmadega”, vaid tohib katsuda ka. Kuna meil olid plaanid tehtud, siis me sinna praegu sisse minema ei hakanud, aga me teeme seda kunagi kindlasti. Leidsin just, nende kodulehelt, et 3. augustil on seal üritus “Tšellod öös” – kui muid plaane pole, siis võib ju vaadata.

Järgmine sihtpunkt oli meil Rõuge ürgorg. Olen seal kunagi käinud ja mingid ähmased mälestused olid säilinud. Järjekordne imeilus koht. Nägime kahte vesioinast, kuid need ei olnud kindlasti need, mida mina mäletan. Ajaga muutub ikka palju. Vaatasime igas suunas, kuid akent ei leidnud. Ka seal oli külastuskeskus, kust otsustasime järele küsida. Vanem proua ütles meie pärimise peale, et juba kolm inimest on küsinud, aga tema ei tea midagi. Abivalmis proua üritas isegi valda helistada, kuid kahjuks oli telefon kinni ja me ei saanud mingit lisainfot. Njaa, hakkaks juba vaikselt kive projektimeeskonna kapsaaeda viskama. Kui raske on siis kodulehele ära märkida, kus juba on jõutud aknad üles panna ja kus mitte?

Sõidame Rõugelt kõige otsemat teed pidi Lüllemäele. Teed on ilusad ja nauditavaid vaateid on mitmeid. Lõuna-Eesti on tõesti kaunis. Lüllemäel on aken püsti ja lihtsalt leitav. Teeme fotod ära ja liigume edasi.

Järmine peatuspaik on Valga. Söödame nii autot kui ennast ning leiame ka akna suhteliselt kergelt üles. Lisaks aknale teeme pilti ka Eesti-Läti piiripostiga – esimene suvine välisreis :P.

Võtame suuna Sangaste peale. Sangaste loss on minu jaoks väga ilus loss. Mulle meeldivad punased tellised ja mulle meeldib see arhitektuur. Jaan polnud seal siiani käinud nind ütles ka nüüd, et ootas enamat. Eks ta ole, kui ootused on kõrgeks aetud, siis võib ka uhkeim loss mõjuda hurtsikuna. Aken oli püstitatud nii, et normaalsed täismõõdus pilti sealt ei olnudki võimalik teha. Usun, et palju parema vaate oleks saanud, kui akna ja infotahvli asukohad oleks ära vahetatud. Natuke kurb, et inimesed, kes teostavad sellist vahva ideega projekti, ei panusta sellesse oma mõistust. Vaatasime natuke lossi ümber ringi ja asusime jällegi teele.

Järgmisena tahtsime ära näha kollase akna, mis peaks asuma Urvastes. Urvaste tutvustuseks on kirjutatud kirik ja Uhtjärv. Urvastesse jõudmiseks tuli läbida tõeliselt võimsa vaatega orgu. Lihtsalt maaliline! Jõudisme kiriku juurde, kuid kollast akent ei olnud. Siit tuleb järjekordne kivi projektimeeskonna kapsaaeda. Uhtjärve oli tee pealt näha ainult natuke. Selleni jõuda meil ei õnnestunud. Vaatasime niisama kirikut ja jalutasime veelkord oru servale vaadet nautima.

Viimasena oli meil plaanis Otepää. Seal oli kommentaariks kirjutatud kirik ja linnamägi. Kirik ilusti leitud, hakkasime kollast akent otsima. Jalutasime vaikselt kiriku juurest linnamäe poole ning ühel hetkel osutas Jaan hoogsalt millelegi, mis lebas maas. Nojah, see oli jälle hall (värvimata) aken, kuid siin ei olnud suudetud seda veel püstigi panna. Kurb, ääretult kurb! Taaskord üks kivi juurde. Koduteel arutlesime, miks küll infoajastul ei suudeta infot jagada. Jääbki arusaamatuks. 20. juunil avati ametlikult kollase akna teekond ning seda kajastati ajakirjanduses piisavalt. Koduleht on ka suudetud teha, aga tundub, et selle uuendamine käib üle võimete. Nimetasin seda info puudumiseks, kuid tegelikut võiks seda isegi valeinfoks nimetada. Teekond avati –  mina loen sellest välja, et kõik on korras. Ei ole ju korras! Inimesed hakake tööle ja ärge rikkuge suurepärase ideega projekti ära!

NG vol.1

Neljapäeval, 20. juunil avati Lõuna-Eestis 21 kollast National Geographicu “akent”. Projekti nimi on “Kahe maailma vahel” ning selle tutvustamiseks on avatud koduleht www.visitsouthestonia.com. Pean tunnistama, et minu jaoks jätab kodulehe teostus soovida. Oleksin soovinud seal täpsemat infot akende asukoha kohta, kuid sealt leiab vaid väga üldise kaardi ja iga asukoha kohta sama jutu, mis akende kõrval infotahvlitelgi väljas.

Aga olgu pealegi, seesama üldine kaart näpus, läksime eile maailma avastama ning alustasime Järvseljalt. Loomulikult ei käinud me muidu ka silmaklappidega ringi ning vaatasime ära ka mitmed Eesti kõrgeimad puud ning ka Kuningmänni (43,3 m), mis väidetavalt on sama vana kui Tartu Ülikool. Kollase akna leidsime laudtee otsast.

Järgmisena võtsime suuna Räpinasse. Leidsime eest ühe imeilusa linnakese, kuhu plaanime kindlasti lähiajal naasta, et sellega põhjalikumalt tutvuda. Kollane aken oli Räpina paisjärve serval Räpina paberivabriku läheduses vaatega Sillapää lossile. Sealsamas oli ka “Puuaiasõja” mälestusmärk, millest me kumbki midagi kuulnud ei olnud. Väike hariduslik killuke ka lisaks hingematvalt ilusatele vaadetele.

DSC_3460v

Räpinast edasi sõitsime Podmotsa külla. Kui NG aknakeste avamise uudist lugesin, siis just see nimi sundis mind kohe kaardilt otsima, mis kohaga tegemist. Võib öelda, et tõeline pärapõrgu. Nimelt asub see küla, kus kunagi olla lausa 180 inimest elanud, kuid nüüd alla kümne püsielaniku on, poolsaarekesel pärast Värskat ning Venemaa jääb sealt vaid 100 meetri kaugusele. Naaberküla kirik on bussipeatuse juurest ilusti näha. Kollane aken asus kalmistu kõrval.

DSC_3504v

Nagu varem mainitud, ei käinud me silmaklappidega ringi ja otsustasime ka Piusale sisse põigata, sest olime ju niikuinii sealkandis. Kui midagi on palju, siis see võib hämmastavalt ilus olla. Liivaga on samuti. Igal juhul sai Piusa meil mõttes sellesse nimekirja pandud, kuhu tulevikus veel läheme ja siis põhjalikumalt üle vaatame.

NG järgmine aken oli Obinitsas väga hästi leitav. See oli ka ainus koht, kus nägime veel inimesi, kes akna vastu huvi tundsid.

DSC_3612v

Järmisena oli meil plaan minna Vastseliina. Teel sinna sattusime Meremäe vaatetorni juurde ning ei suutnud vastu panna kiusatusele üles ronida ning pilk ümbruskonnale peale visata. See oli seda väärt!

Järgmise peatuse tegime Vana-Vastseliinas, sest avastasime seal väga vahvad linnuse varemed. Algselt plaanisime seal ainult paar pilti teha, kuid jäime ikkagi pisut pikemaks jalutama. Ühte torni oli võimalik trepist üles ronida ning meil oli seda muidugi vaja. Kaldast alla läks ka pikk ja järsk trepp. Sellest ronisid parasjagu rahvariideis mudilased üles ning nägid väga väsinud välja. See trepp ei ahvatlenud meid küll üldse. Sellele ei aidanud kaasa ka altpoolt kostuv muusika. Arvasime, et tegemist on mingi kontserdiga, kuid pärast selgus, et tegemist oli tantsupeoga. Tore linnus nähtud, istusime taas autosse ja sõitsime Vastseliinasse. Teel sinna hakkas meile tunduma, et kas tõesti saab nii lähestikku olla kaks linnust?! Pidasime keset Vastseliinat kinni ja surfasime korraks internetis ja tõsi, mis tõsi – Vastseliina piiskopilinnuse varemed asuvad Vana-Vastseliina külas. Aga kus oli aken?! Ei näinud! Võib-olla seal mäe all, kust muusikat kostus… Vana-Vastseliina, me tuleme veel tagasi!

DSC_3680v

Nüüd oli aeg autonina kodu poole tagasi keerata. Viimane, mida veel külastada tahtsime, oli Süvahavva. Minu meelest oleks saanud aknale seal küll pisut parema asukoha leida, kuid leidmisega mingit probleemi ei olnud. Seal tegime väga kiire fotosessiooni, sest pärast imeilusat päikeselist päeva oli nüüdseks hakanud vihma lausa kallama.

DSC_3745v

Powered by WordPress & Theme by Anders Norén