Pildikesi elust enesest

Silt: Muuseum

Nädalavahetus Helsinkis

Selle nädala absoluutne kõrghetk oli meie reis Helsinkisse. Kuna reedel oli Eesti Iseseisvuspäev ja neljapäeval seepärast lühendatud tööpäev, läksimegi juba neljapäeval laevaga üle lahe Soome.

Ööbisime Sato Hotellikoti’s. Jäi mulje, et on võetud üks vana väikeste korteritega maja, see korda tehtud, kõik korterid varustatud koodlukkudega ja nüüd on võimalik endale seal lühemaks või pikemaks ajaks väike elamine üürida. Uksekood saadeti meilile ja ka sõnumiga, mitte ühtegi hotellitöötajat me ei kohanud. Loomulikult oli toake jälle väiksem kui pildilt tundus, aga millesti otseselt puudus ka ei olnud. Pisut häiris mind see, et laua peale olid jäetud kurjad kirjad, et pead mingeid ankeete täitma, muidu rikud seadust, aga näiteks pastakat ei olnud. Üldiselt ei ole ma ka harjunud, et hotellis peaks ise prügiga kusagile keldrisse jooksma, aga no olgu, käed küljest ju selle peale ka ei kukkunud.

Hotellis oli väga lahe lift. Siiani olin selliseid vaid filmidest näinud.

Reede

Reede hommikul olime plaaninud umbes kella kümne paiku liikuma hakata ja see meil õnnestus ka. Tuul oli vastikult kõle ja lõikav, aga kui tuult ei olnud, siis soojendas päike päris mõnusalt. Kahjuks 99,99% ajast oli tuul.

Kõige esmalt võtsime suuna Turismiinfo punkti, kust saime kätte oma Helsinki Card’id. Tegelesin kodus enne matemaatikaga ja leidsin, et meil tasub need osta. Selleks, et sinna jõuda, pidime kõndima läbi Esplanaadi pargi.

Seejärel kõndisime Uspenski Katedraalini. Meiega samal ajal saabus sinna terve bussitäis rahvast ja kirik oli pisut ülerahvastatud, kuid sellest hoolimata väga-väga ilus.

Järgmisena jalutasime Helsinki Toomkiriku juurde. Vahepeal oli päike pilve alla läinud, kuid kui Senativäljakule jõudsime, kuldas päike Toomkiriku üle. Kõndisime üle väljaku ja ronisime treppidest üles. Enne kirikusse sisenemist heitsime veel pilgu väljakule – võimas vaade! Kirik ise oli seest ootuspäraselt tagasihoidlik. Pärast Uspenski katedraali külastamist võib-olla isegi liiga tagasihoidlik.

Lõikav tuul oli meid pärast sellist jalutuskäiku juba täitsa ära väsitanud ja seepärast oli meil päris hea meel jõuda Ateneumi. Selles kunstimuuseumis oli peamiselt klassikaline kunst. Sissepääsu eest küsiti täiskasvanult 15 eurot, Helsinki Card’iga sai tasuta.

Lisaks väljapanekule meeldis mulle ka maja ise. Võib öelda, et meeldis nii seest kui väljast, kuid tegelikult väljast eriti imetleda ei jõudnud. Tundus, et ilm oli kogu aeg meie vastu: liiga külm, liiga sajune. (Aga võib-olla olime ise pahad sead: kord maa külmunud ja kord kärss kärnas.)

Ateneumis kulus meil umbes poolteist tundi ning pärast seda otsustasime end tankida. Meile sobivalt oli lähedal tänavanurgal Vapiano.

Kuna Helsinki Card’iga on ühistransport tasuta, siis otsustasime järgmise vaatamisväärsuse juurde sõita trammiga. Selleks vaatamisväärsuseks oli Templiplatsi kirik ehk kalju sisse raiutud kirik. Täitsa imeline, milliseid asju ikka tehakse! Tõeline insenerikunst! Tahaks kunagi sinna kirikusse mõnele kontserdile minna, sest sealne akustika tundus fantastiline. Meie külastuse ajal mängis seal vaikne klaverimuusika, mis parteris kõlas vaikselt, kuid rõdul kostis palju paremini kõrvu. Sissepääsu eest küsiti 3 eurot, kuid Helsinki Card’iga sai jälle tasuta.

Pärast kaljukiriku külastamist otsustasime, et Sibeliuse parki me sellise ilmaga jalutama ei lähe ning sõitsime selle asemel natuke trammiga. Meie jaoks oli üllatus, et mingil hetkel muutus tramm number kaks trammiks number kolm ja siis pärast jälle vastupidi. Igatahes sai trammist tõusmata kahe trammi ringi peale kokku üks päris korralik linnavaatlus tehtud. Väljusime trammist uuesti Helsinki pearaudteejaama juures ning võtsime suuna Kiasmale.

Helsinki raudteejaam

Enne aga tahtsime tassikese kohvi teha. Nii imelik kui see ka ei ole, ei olnud see sellel suunal kuigi kerge, sest kohvikud olid vist kõik selja taha jäänud. Lõpuks astusime sisse enda jaoks suvalisse majja ja leidsime lõpuks ikkagi kohviku. Lisaks kohvi nautimisele püüdsid minu pilku sealse hoone liftid. Need tundusid mulle väga tehnokraatlikud. Pärast vaatasime järgi, hoone milles olime, oli Sanomatalo.

Ja juba me olimegi Kiasma juures. Olin küll jällegi unistanud, et saan selle hoone arhitektuuri nautida, kuid nagu juba mitu korda mainitud, oli õues väga kõle külm ja me ei tahtnud seal olla sekunditki kauem kui tõesti vaja. Seepärast nautisime hoonet ka pigem seestpoolt.

Kiasma sissepääs oli Helsinki Card’iga jällegi tasuta, muidu oleks 12 eurot küsitud. Veel viimaseid päevi oli avatud Mona Hatoum’i tööde näitus. Tegemist on Beirutis sündinud palestiinlannaga, kes elab 1975. aastast alates Londonis ning on briti kodanik.

Laupäev

Laupäeva hommikul oli meil veel piisavalt aega, et käia ära disainimuuseumis. Sealses hoones oli kolm korrust. Keldris oli keraamika näitus, esimesel korrusel põhikollektsioon ja teisel korrusel tekstiilinäitus. Kuna muuseumitöötaja soovitas põhikollektsiooniga alustada, siis nii ka tegime. Täiskasvanutelt küsiti sissepääsu eest taas 10 eurot, kuid meie saime oma Helsinki Card’idega ka siin tasuta sisse.

Keldrikorruse oli Pauliina Pöllaneni keraamikanäitus “Pooltäis”. Sellest ei osanud ma esiti midagi arvata. Huvitav vaadata küll, aga ma vist olen liiga võhik ja liiga pragmaatiline. Samas ruum ise oli väga-väga ilus ja inspireeriv – näitusepaigana lausa ideaalne.

Teisel korrusel oli Kirsti Rantaneni tekstiilide näitus.

Save

Save

Näitused Tartu Kunstimuuseumis

Eile toimus Tartu Kunstimuuseumis Karin Pauluse loeng teemal Nõukogude Eesti disainimaastik: müüdid ja tegelikkus“. See andis hea võimaluse ära vaadata ka praegu muuseumis välja pandud näituse „Tunne Eesti disaini. Sissejuhatus“. See näitus tundus juba nime järgi huvitav. Käisime ju septembris Tallinnas Disainiöö näitusi külastamas ja selle raames jäi väga positiivselt meelde Tarbeklaasi näitus. Tartu Kunstimuuseumi näitus oli suhteliselt väike. Me oleks tahtnud ikka kohe palju rohkem Eesti disaini nautida. Terve muuseum oleks võinud seda täis olla.

Külastasime muidugi ka teisi Kunstimuuseumi näitusi. Arhitektuurinäitus „Kes loob linna?“ oli üldiselt tore, aga mind häiris see, et igas ruumis oli mingi rääkiv ekraan. Minu jaoks tekitas see häiriva müra ja vastiku kakofoonia. Oleks olnud palju meeldivam kui oleks piirdutud ühe müraallikaga.

“Tundmatu Konrad Mägi” – pisike ja väga armas näitus.

“Jõgi voolab siit läbi… Peatükke Tartu kunstiloost” – ülevaade 19. ja 20. sajandil Tartu ja Eesti kunstis aset leidnud muutustest. Vahvaks lisandiks olid maalidest tehtud pusled.

Aparaaditehas

Kui ise enam Tartus ei ela, siis ei jõua ka päris kõigega kursis olla, mis linnas toimub. Mingist hetkest hakkas silma ja kõrva jääma, et on tekkinud mingi Aparaaditehas, aga mis see on, sellest polnud mul aimugi. Suvel käisime Aparaaditehase hoovil Müürilille täikal. Ei saanud ma ka siis sellest Aparaaditehasest rohkem aru.

Nüüd oli Ettevõtlusnädala raames võimalik sinna ekskursioonile minna. Võimalust ei saanud ju kasutamata jätta ja ma panin meid sinna kohe kirja. Kogunemine oli Trükimuuseumis ja sealt edasi läkski ekskursioon Lemmit Kaplinksi juhatamisel läbi kogu Aparaaditehase. Vahva koht! Usun, et vähemalt Trükimuuseumisse satume veel.

Powered by WordPress & Theme by Anders Norén