Ma olin varem oma teadlikus elus täpselt ühe korra Narvas käinud ja neljapäeval sai see fakt muudetud – tegime väikese Ida-Virumaa ekskursiooni. Eestimaa on ikka imeilus!
Pagari mõis
Esimesena jäi teele ette Pagari mõis. No tegelikult päris ette ei jäänud, aga ma olin eelmisel õhtul jälle pikalt ninapidi kultuuriväärtuste nimekirjades tuhninud ja endale Pagari mõisa kirja pannud. Juba päris mitu aastat tagasi hakkasime Vikipeedia jaoks pildistama ja kuigi esmane tuhin on möödas, teeme seda vaikselt ikka veel. Seepärast tuli Jõhvi maanteelt natuke kõrvale keerata, et Pagari külla jõuda. Pagari mõisa kohta kirjutab mois.ee portaal, et see on rajatud 17. sajandil. Peahoone on aastal 1877 ehitatud hilisklassitsistlik puithoone. Hoone katuseääri ja kolmnurkfrontooni kaunistab hammaslõikeline friis.
Kuna ma juba mois.ee-le viitasin, siis pean vajalikuks veel lisada, et seal on pilt, millel on väidetavalt Pagari mõisa ait, kuid Kultuurimälestiste riikliku registri põhjal on sellel pildil hoopiski tõllakuur. Seepärast nimetasin ka mina selle hoone pildil tõllakuuriks.
Lisaks mõisale asub samas külakeses veel Vabadussõja mälestussammas ja ka kool on Kultuurimälestiste registris.
Narva
Narva on Eesti suuruselt kolmas linn, peale selle idapoolseim, kuid ei ole Ida-Virumaa maakonnakeskus. Selleks on hoopis Jõhvi.
Narvas pidime kõigepealt ennast tankima ning seejärel suudusime Hermanni linnusesse. Jõudsime sinna suhteliselt hilja ning seepärast eriti ekspositsiooniga tutvuda ei saanud. See-eest jõudsime aga ronida Pika Hermanni tippu. See oli paras ronimine ja ma pean tunnistama, et ma polnud selleks üldse valmis. Pidin üleval lausa korralikult hinge tõmbama, sest loomulikult ei olnud mul jälle juua kaasas. Samal ajal kui mina seal ähkisin, tegi Jaan torni galeriist avanevatest vaadetest pilti:
Jalutasime linnuse ümbruses veel pisut ringi ja nautisime ilusat ilma ja kaunist linna.
Seejärel võtsime suuna Kreenholmi manufaktuurile. Vahtisime suud ammuli seda piirkonda ja sealseid hooneid. Ei oskagi ette kujutada, milline sealne elu olla võis. Punastest tellistest hoonetel oli väga huvitavaid detaile. Jalutasime ümber ühe hoone päris pikalt ja ehitasime õhulosse, kuidas sellist hoonet saaks kasutada. Sel hetkel me veel ei teadnud, et tegemist on Kreenholmi direktori Karri elamuga.
Ka teised Kreenholmi hooned olid pilkupüüdvad ja imposantsed. Tehaste ala on igapäevaselt suletud, aga avastasin, et Narva muuseum teeb sinna pühapäeviti ekskursioone. Ma pean sinna saama! Igatahes praegu tegime pilti nii nagu aia tagant võimalik oli.
Üldiselt jääb mulje, et Kreenholmis oli kõik olemas: vabrikud, elamud, klubi ja isegi arestimaja.
Järgmisena tahtsime suunduda Narva-Jõesuusse, aga veel enne sattusime ühe hämmastavalt kauni vaate peale:
Narva-Jõesuu
Narva-Jõesuus käisime tõesti ainult korraks rannas jalutamas ja jäätist söömas. Kell oli juba päris palju, aga rannas oli rahvast veel piisavalt palju. Saame nüüd öelda, et oleme ka mere ääres ära käinud sel aastal.
Sinimäe
Tallinn-Narva maanteele paistab Sinimäe külas asuv vaatetorn. See tundus nii ahvatlev, et otsustasime vaadata, kuidas sinna ligi pääseb. Ühes kohas nägime teeviita, aga pärast seda sõitsime ümber torni ega saanud ikka aru, kuidas torni saaks. Lõpuks küsisime ühe kohaliku käest.
Sillamäe
Sillamäe on järjekordselt üks selliseid linnu, millest olen ainult läbi sõitnud. Midagi ilusat mul Sillamäega siiani ei assotsieerunud. Aga nagu öeldakse, on oma silm kuningas. Teadsin, et kusagil keset Sillamäed on üks tänav, mis on korda tehtud ja peaks päris hea välja nägema. Seda tänavat läksimegi otsima. Tegemist siis Mere puiesteega.
Ka Sillamäel ei saanud me kuidagi Ida-Virumaa ilust mööda vaadata. Ise kaugemal elades ja Ida-Virumaaga mitte kursis olles jääb üldiselt mulje, et seal on kõik halvasti, räämas, kole jne. Jaa, võib-olla tõesti ei ole kõik kohad nö euroremonditud, aga kui silmad lahti teha, siis on seal ikka tõeliselt kauneid pärle. Olgu näiteks seesama Sillamäe kesklinn – milline huvitav arhitektuur ja detailid!
