Kõige rohkem pilte on mul muidugi Donnast, aga alles hiljuti sain pildile ühe naabruses elava kena noore koera ja nüüd ka ühe vanema koeradaami. Lubage esitleda, see on Steffi:
Silt: koerad
Me ei olnud Donnat juba peaaegu kaks kuud näinud. Ega ta kasvult palju muutunud ei olegi, aga kasukas tundub tal küll värvi vahetavat. Vahepeal oli ta täitsa rebane. Nüüd enam mitte.
Nagu öeldakse, et teiste lapsed kasvavad kiiresti, nii võib vast ka öelda, et teiste lemmikloomad kasvavad kiiresti. Minu vanemate väikesest koerakutsikast on nüüdseks saanud juba täitsa suur ja asjalik koeratüdruk. Eriti palju ta enam joosta ei viitsigi. Varem jäi küll mulje, et tegemist on “duracelli-jänesega”. Kahjuks ei olnud tal seekord ka erilist huvi meile poseerida. Õnneks mõne klõpsu ikka saime.
Donna on juba poole aastane ja naudib oma esimesi jõule. Seekord on jõulud küll lumeta, kuid see ei sega Donnat üldse. Tõenäoliselt on tal ainult sellest kahju, et tema lumehunnik ära sulas. Lumehunnik oli tema lemmik istumiskoht.
Toredast väiksest sõbrast kasvab päris kiirest tore natuke suurem sõber. Tegelikult on päris hämmastav, kui palju energiat võib ühel kasvaval koeral olla. Donnat ei ole normaalolekus üldse võimalik pildistada, sest pildid jäävad kõik udused. Selleks, et mingit enam-vähem pilti saada, tuleb koer enne ära väsitada. :D
Täpselt nii vana on Donna nendel piltidel:
Mu vanemate juures on sellest nädalast uus nunnu. Nimeks on tal Donna ja loomulikult ei saanud me edasi lükata seda, et teda vaatama minna. Esimesel võimalusel olime kohal ja jäädvustasime väikese tüübi piltidele, et hiljem tema kasvamist meenutada saaks.
