Ootamatult soe suveõhk paitas laupäeval meie talvest kurnatud valget ihu. Pärast pikka ja vinduvat kevadet oli rohkem kui kakskümmend kraadi sooja ikka täiesti uskumatu üllatus. Nautisime nii kuis jaksasime. See tähendab siis, et mehed alustasid terrassi ehitamisega ja mina koristasin elupuuheki alt sodi. Ma juba nii ootan seda terrassi. Unistan sellest, et saaks terrassiuksest välja astuda kartmata jalgu liivaseks teha ja kogu seda liiva pärast tuppa viia. Varsti-varsti!
Pühapäeval käisime Kärevere luhal Jõmmuga sõitmas. Paar aastat tagasi sai Jõmmu sõita ainult sillast üleval pool, kuid sel aastal on vesi juba madalam ning lodjalt oli ka mast maha võetud. Üleval pool silda oli tõeline meri, mis suure tuulega korralikult lainetas. Sillast alla poole oli ilm tänu tuulevarjule palju sõbralikum ja rahulikum. Merest välja kasvav kaasik oli päris huvitav vaatepilt. Kanuuga oleks võinud kaskede vahelegi kondama minna.
