Eelmise aasta lõpus krabasime endale eesti filme kokku. “Kertu” sai juba ära vaadatud ning nüüd oli kord “Mandariinide” käes. Ka see on hea film, kuigi jälle tõsine ja raskemeelne. Igal juhul tasub vaadata.
Silt: film
Tegin täna aias väikese ringkäigu ning vaatasin üle, ega meil juhuslikult muru niita vaja ole. Muru kannatab veel ära. Priimulad ka ei õitse, aga kannikesi ja härjasilmi leidsin. Päris huvitav aeg!
Eile õhtul vaatasime filmi “Intouchables”, mis on eesti keeles huvitaval kombel saanud pealkirjaks “1+1”. Olin sellest filmist palju kuulnud ja seepärast kartsin pisut pettuda. Paljude asjadega on nii, et kui ootad midagi väga head, siis pärast on pettumus suur. Selles filmis küll pettuma ei pidanud. Teema oli iseenesest raske, aga seda oli osatud nii helgelt avada, et mul ei olnud kogu filmi jooksul kordagi ühtegi negatiivset emotsiooni.
Enne aasta lõppu on ühtpidi selline tunne, et vaba aega on palju ja kiiret pole kusagile kuid teistpidi on tunne, et kodusest seapesast tahaks mõistliku elamist leida. Kusagil selle kultuurkihi all peab see ju olema. Seepärast ole viimastel päevadel päris palju kraami sodiks nimetanud ja ära visanud. Mõnes mõttes on äraviskamine raske, kuid samas tekitab see hea tunde: olen jälle mingist ballastist lahti saanud. Eelmistest elanikest jäi meile tapeedi bordüüre. Korralikult pakendis asju on jällegi raske niisama ära visata. Siiani ma ei teadnud, mida nendega peale hakata, kuid eile ja täna katsin nendega pappkarpe. Ikka on ilusam, kui riisikarbi asemel vaatab riiulist vastu ilus kollane tulpidega karp.
Peale selle küpsetasin kooki ja Jaan tegi prae ning nii nautisimegi õhtul mõnusat söömaaega kahele.
Eile õhtul vaatasime Ilmar Raagi filmi “Kertu”. Ma ei saa kõigi Raagi filmide kohta öelda, et need mulle meeldiksid, kuid “Kertu” oli hea. Mul on hea meel, et sellise rasketeemalise filmi lõpp oli positiivne. Tüüpiliselt eestlasliku raske filmi negatiivne lõpp oleks vist tõelise masenduse tekitanud. Nüüd aga jäi pärast hea tunne.