Pildikesi elust enesest

Silt: disain

Antoniuse moeetendus 2017

Reede õhtul toimus selleaastane Antoniuse moeetendus. Esimese ebameeldiva kogemuse saime juba enne algust – sissepääs oli lahendatud ühe kitsa uksega ja kuigi meil olid piletid olemas, pidime ootama selles järjekorras, kust ka pileteid müüdi ja asi ei liikunud üldsegi nii kiiresti kui oleks võinud. Õnneks oli see ka ainus ebameeldiv osa. Päris tore oli see, et lava oli toodud tavalisest teisele poole. See andis kuidagi värske vaatenurga ja mulle võimaluse sättida end kohe lava ühe otsa juurde.

Kuna see postitus on hästi-hästi pikk ja paljude fotodega, siis palun klõpsa nuppu, kui soovid seda näha.

Nädalavahetus Helsinkis

Selle nädala absoluutne kõrghetk oli meie reis Helsinkisse. Kuna reedel oli Eesti Iseseisvuspäev ja neljapäeval seepärast lühendatud tööpäev, läksimegi juba neljapäeval laevaga üle lahe Soome.

Ööbisime Sato Hotellikoti’s. Jäi mulje, et on võetud üks vana väikeste korteritega maja, see korda tehtud, kõik korterid varustatud koodlukkudega ja nüüd on võimalik endale seal lühemaks või pikemaks ajaks väike elamine üürida. Uksekood saadeti meilile ja ka sõnumiga, mitte ühtegi hotellitöötajat me ei kohanud. Loomulikult oli toake jälle väiksem kui pildilt tundus, aga millesti otseselt puudus ka ei olnud. Pisut häiris mind see, et laua peale olid jäetud kurjad kirjad, et pead mingeid ankeete täitma, muidu rikud seadust, aga näiteks pastakat ei olnud. Üldiselt ei ole ma ka harjunud, et hotellis peaks ise prügiga kusagile keldrisse jooksma, aga no olgu, käed küljest ju selle peale ka ei kukkunud.

Hotellis oli väga lahe lift. Siiani olin selliseid vaid filmidest näinud.

Reede

Reede hommikul olime plaaninud umbes kella kümne paiku liikuma hakata ja see meil õnnestus ka. Tuul oli vastikult kõle ja lõikav, aga kui tuult ei olnud, siis soojendas päike päris mõnusalt. Kahjuks 99,99% ajast oli tuul.

Kõige esmalt võtsime suuna Turismiinfo punkti, kust saime kätte oma Helsinki Card’id. Tegelesin kodus enne matemaatikaga ja leidsin, et meil tasub need osta. Selleks, et sinna jõuda, pidime kõndima läbi Esplanaadi pargi.

Seejärel kõndisime Uspenski Katedraalini. Meiega samal ajal saabus sinna terve bussitäis rahvast ja kirik oli pisut ülerahvastatud, kuid sellest hoolimata väga-väga ilus.

Järgmisena jalutasime Helsinki Toomkiriku juurde. Vahepeal oli päike pilve alla läinud, kuid kui Senativäljakule jõudsime, kuldas päike Toomkiriku üle. Kõndisime üle väljaku ja ronisime treppidest üles. Enne kirikusse sisenemist heitsime veel pilgu väljakule – võimas vaade! Kirik ise oli seest ootuspäraselt tagasihoidlik. Pärast Uspenski katedraali külastamist võib-olla isegi liiga tagasihoidlik.

Lõikav tuul oli meid pärast sellist jalutuskäiku juba täitsa ära väsitanud ja seepärast oli meil päris hea meel jõuda Ateneumi. Selles kunstimuuseumis oli peamiselt klassikaline kunst. Sissepääsu eest küsiti täiskasvanult 15 eurot, Helsinki Card’iga sai tasuta.

Lisaks väljapanekule meeldis mulle ka maja ise. Võib öelda, et meeldis nii seest kui väljast, kuid tegelikult väljast eriti imetleda ei jõudnud. Tundus, et ilm oli kogu aeg meie vastu: liiga külm, liiga sajune. (Aga võib-olla olime ise pahad sead: kord maa külmunud ja kord kärss kärnas.)

Ateneumis kulus meil umbes poolteist tundi ning pärast seda otsustasime end tankida. Meile sobivalt oli lähedal tänavanurgal Vapiano.

Kuna Helsinki Card’iga on ühistransport tasuta, siis otsustasime järgmise vaatamisväärsuse juurde sõita trammiga. Selleks vaatamisväärsuseks oli Templiplatsi kirik ehk kalju sisse raiutud kirik. Täitsa imeline, milliseid asju ikka tehakse! Tõeline insenerikunst! Tahaks kunagi sinna kirikusse mõnele kontserdile minna, sest sealne akustika tundus fantastiline. Meie külastuse ajal mängis seal vaikne klaverimuusika, mis parteris kõlas vaikselt, kuid rõdul kostis palju paremini kõrvu. Sissepääsu eest küsiti 3 eurot, kuid Helsinki Card’iga sai jälle tasuta.

Pärast kaljukiriku külastamist otsustasime, et Sibeliuse parki me sellise ilmaga jalutama ei lähe ning sõitsime selle asemel natuke trammiga. Meie jaoks oli üllatus, et mingil hetkel muutus tramm number kaks trammiks number kolm ja siis pärast jälle vastupidi. Igatahes sai trammist tõusmata kahe trammi ringi peale kokku üks päris korralik linnavaatlus tehtud. Väljusime trammist uuesti Helsinki pearaudteejaama juures ning võtsime suuna Kiasmale.

Helsinki raudteejaam

Enne aga tahtsime tassikese kohvi teha. Nii imelik kui see ka ei ole, ei olnud see sellel suunal kuigi kerge, sest kohvikud olid vist kõik selja taha jäänud. Lõpuks astusime sisse enda jaoks suvalisse majja ja leidsime lõpuks ikkagi kohviku. Lisaks kohvi nautimisele püüdsid minu pilku sealse hoone liftid. Need tundusid mulle väga tehnokraatlikud. Pärast vaatasime järgi, hoone milles olime, oli Sanomatalo.

Ja juba me olimegi Kiasma juures. Olin küll jällegi unistanud, et saan selle hoone arhitektuuri nautida, kuid nagu juba mitu korda mainitud, oli õues väga kõle külm ja me ei tahtnud seal olla sekunditki kauem kui tõesti vaja. Seepärast nautisime hoonet ka pigem seestpoolt.

Kiasma sissepääs oli Helsinki Card’iga jällegi tasuta, muidu oleks 12 eurot küsitud. Veel viimaseid päevi oli avatud Mona Hatoum’i tööde näitus. Tegemist on Beirutis sündinud palestiinlannaga, kes elab 1975. aastast alates Londonis ning on briti kodanik.

Laupäev

Laupäeva hommikul oli meil veel piisavalt aega, et käia ära disainimuuseumis. Sealses hoones oli kolm korrust. Keldris oli keraamika näitus, esimesel korrusel põhikollektsioon ja teisel korrusel tekstiilinäitus. Kuna muuseumitöötaja soovitas põhikollektsiooniga alustada, siis nii ka tegime. Täiskasvanutelt küsiti sissepääsu eest taas 10 eurot, kuid meie saime oma Helsinki Card’idega ka siin tasuta sisse.

Keldrikorruse oli Pauliina Pöllaneni keraamikanäitus “Pooltäis”. Sellest ei osanud ma esiti midagi arvata. Huvitav vaadata küll, aga ma vist olen liiga võhik ja liiga pragmaatiline. Samas ruum ise oli väga-väga ilus ja inspireeriv – näitusepaigana lausa ideaalne.

Teisel korrusel oli Kirsti Rantaneni tekstiilide näitus.

Save

Save

Tüpograafia terminoloogia

Eks need asjad, mis on tuttavamad, jäävad ikka paremini silma. Täna näiteks märkasin joonist, kus on paljud tüpograafiaga seotud terminid ühte kohta välja toodud. Mulle meeldivad sellised ülevaatlikud asjad.

Pealegi sobib see ideaalselt tüpograafiakursuse meeldetuletuseks.

Sissejuhatus tüpograafiasse

Juhuu!

Typography

Tüpograafia on üks selline asi, mis on mind siiani alati end natuke ebakindlalt tundma pannud. Kui millegi kujundamiseks läheb, on alati palju nö kirjutamata reegleid, mida peaks järgima. Kust ma peaksin teadma, mis on hea ja mis halb tava? Või milliseid šhrifte peaks vältima? Miks ma ei võiks mingit suvalist fonti kasutada? Kõik see tekitab tunde, et parem on ennast sellistest teemadest eemale hoida. Aga ma ei taha! Tahan hoopis neist teemadest rohkem teada ja end nendega kodusemalt tunda.

Ka pärast selle kursuse läbimist ei saa ma kuidagi öelda, et ma nüüd kõike teaks, aga mingi enesekindluse sain tagasi. Oskan nüüd ehk rohkem šriftidele tähelepanu pöörata ja tekstide paigutusele ka.

Näiteks ei soovitanud see kursus kasutada kahelt poolt joondamist (nagu mina tavaliselt teen), sest see võib tekitada teksti sisse imeliku kujuga tühimikke. Soovitati vasaku servaga joondamist ja seejuures tähelepanu pöörata paremale servale. Kui parema serva ridade otsad jäävad kammikujuliselt, on see parim. Rea lõppu ei sobi jätta 2-3-tähelisi sõnu. Lõigu lõppu ei sobi jätta mõnetähelist rida. Lõigu esimene rida ei tohiks olla eelmise lehekülje lõpus (orb) ega viimane rida uuel lehel (lesk).

Powered by WordPress & Theme by Anders Norén