Kauni kanepilind laulis õitsva õunapuu otsas:
Kanepilind
Kanepilind
Selle nädala veetsin tööasjus Saksamaal ning koju jõudsin alles laupäeva pärastlõunal. Minu õnneks oli ka pühapäev imeliselt soe ning ma sain sellel aastal esimest korda muru niita. Jaan tegeles tiigi ääres pumbaga ning õhtul said lillepeenrad kauaigatsetud vett.
21.05.2017
Hommikul nägin akna taga ühte uut tegelast, keda ma varem ei olnud märganud. Õhtul oli neid juba mitu.
Must-kärbsenäpp
Must-kärbsenäpp
Must-kärbsenäpp
Must-kärbsenäpp
Must-kärbsenäpp
Must-kärbsenäpp
Nädalavahetus oli imeline! Lõpuks ometi viitsisin ma lilledest mõne pildi teha ja lillepeenardes umbrohtu kitkuda.
‘Compostella’ 10. mai 2017
‘Jetfire’ 2017
‘Mount Hood’ 2017
Hüatsint 2017
‘Ice Follies Orange’ 2017
‘Gipsy Queen’ 2017
‘Rip van Winkle’ 2017
Maikuu esimesel nädalavahetusel olid jälle kohal kuldnokad, keda vahepeal päris pikalt ei näinud. Sel aastal polnud me varem ka suitsupääsukesi näinud.
Hallhaigur
Suitsupääsuke
Rohevint
Suitsupääsuke
Ohakalind
Ohakalind
Ohakalind
Kuldnokk
Kuldnokk
Väike-lehelind
Väike-lehelind
22. aprillil 2017 Eesti Rahva Muuseumis
Käisime vaatamas nii peaproovi kui ka etendust. Pilte sai ka mõlema ajal tehtud ja seetõttu juhtus see, mida meil veel kunagi varem ei ole juhtunud – kaamera mälukaart sai täis. Seepärast ei saanud ma viimastest kollektsioonidest etenduse ajal enam normaalselt pilte teha. Proovi ajal asusin pildistamise jaoks kehvemas kohas ega olnud valmis kuigi hästi modellide tegevusele reageerima. Nii ongi viimastest kollektsioonidest pildid kehvemad ja neid on ka vähem.
Mood-Performance-Tants 2017 pildid on teie ees:
Aias lendas täna ringi teinegi huvitav tegelane – punarind:
Täna tekkis tunne, et fotoaparaat peaks kogu aeg käes olema. Nägin tutt-tihast meie akna all ainult korraks. Õnneks sain mõned pildid siiski tehtud.
Täna oli jõekohal kisa päris vali. Kohal oli terve hulk naerukajakaid.
Kõige rohkem pilte on mul muidugi Donnast, aga alles hiljuti sain pildile ühe naabruses elava kena noore koera ja nüüd ka ühe vanema koeradaami. Lubage esitleda, see on Steffi:
Me ei olnud Donnat juba peaaegu kaks kuud näinud. Ega ta kasvult palju muutunud ei olegi, aga kasukas tundub tal küll värvi vahetavat. Vahepeal oli ta täitsa rebane. Nüüd enam mitte.
Sellekevadised paraadfotod:
Läksin täna jõe äärde parte pildistama, kuid ühel hetkel pöörasin end hoopis maa suunas. Mu salapalveid oli kuulda võetud! Jaa, seal kase otsas olid siidisabad! Ma olen neid nii palju fotodelt imetlenud ja unistanud, et saaksin ise ka selliseid värvilisi pilte teha ja nüüd saingi selle võimaluse. Siin nad on:
Täna olid kohal nii hallhaigrud kui ka sinikaelad.
Vaatasin täna pisut tõsisemalt suur-kirjurähni fotodele otsa. Selgub, et need kaks, kelle sepikodasid ma metsas tean, on mõlemad emased. Meie aias liigub aga mõlemaid: nii punase kuklaga isaseid, kui ka punase kuklata emaseid.
Vasakul isane, paremal emane suur-kirjurähn
Selle nädala absoluutne kõrghetk oli meie reis Helsinkisse. Kuna reedel oli Eesti Iseseisvuspäev ja neljapäeval seepärast lühendatud tööpäev, läksimegi juba neljapäeval laevaga üle lahe Soome.
Ööbisime Sato Hotellikoti’s. Jäi mulje, et on võetud üks vana väikeste korteritega maja, see korda tehtud, kõik korterid varustatud koodlukkudega ja nüüd on võimalik endale seal lühemaks või pikemaks ajaks väike elamine üürida. Uksekood saadeti meilile ja ka sõnumiga, mitte ühtegi hotellitöötajat me ei kohanud. Loomulikult oli toake jälle väiksem kui pildilt tundus, aga millesti otseselt puudus ka ei olnud. Pisut häiris mind see, et laua peale olid jäetud kurjad kirjad, et pead mingeid ankeete täitma, muidu rikud seadust, aga näiteks pastakat ei olnud. Üldiselt ei ole ma ka harjunud, et hotellis peaks ise prügiga kusagile keldrisse jooksma, aga no olgu, käed küljest ju selle peale ka ei kukkunud.
Hotellis oli väga lahe lift. Siiani olin selliseid vaid filmidest näinud.
Reede
Reede hommikul olime plaaninud umbes kella kümne paiku liikuma hakata ja see meil õnnestus ka. Tuul oli vastikult kõle ja lõikav, aga kui tuult ei olnud, siis soojendas päike päris mõnusalt. Kahjuks 99,99% ajast oli tuul.
Kõige esmalt võtsime suuna Turismiinfo punkti, kust saime kätte oma Helsinki Card’id. Tegelesin kodus enne matemaatikaga ja leidsin, et meil tasub need osta. Selleks, et sinna jõuda, pidime kõndima läbi Esplanaadi pargi.
Seejärel kõndisime Uspenski Katedraalini. Meiega samal ajal saabus sinna terve bussitäis rahvast ja kirik oli pisut ülerahvastatud, kuid sellest hoolimata väga-väga ilus.
Järgmisena jalutasime Helsinki Toomkiriku juurde. Vahepeal oli päike pilve alla läinud, kuid kui Senativäljakule jõudsime, kuldas päike Toomkiriku üle. Kõndisime üle väljaku ja ronisime treppidest üles. Enne kirikusse sisenemist heitsime veel pilgu väljakule – võimas vaade! Kirik ise oli seest ootuspäraselt tagasihoidlik. Pärast Uspenski katedraali külastamist võib-olla isegi liiga tagasihoidlik.
Vaade Uspenski katedraali juurest Helsinki Toomkirikule
Aleksander II monument Helsinkis Senativäljakul
Helsinki Toomkiriku sisevaade
Helsinki Toomkiriku altar
Helsinki Toomkiriku kantsel
Helsinki Toomkiriku orel
Lõikav tuul oli meid pärast sellist jalutuskäiku juba täitsa ära väsitanud ja seepärast oli meil päris hea meel jõuda Ateneumi. Selles kunstimuuseumis oli peamiselt klassikaline kunst. Sissepääsu eest küsiti täiskasvanult 15 eurot, Helsinki Card’iga sai tasuta.
Wäinö Aaltonen – “Graniitipoika I” 1917-1920
Adamson-Eric – “Siuts Barbaruse portree” 1928
Ernest Mether-Borgström – “Semafori” 1968
Heikki W. Virolainen – “Marjatta” 1965
Akseli Gallen-Kallela – “Lemmiikäiseni äiti” 1897
Lisaks väljapanekule meeldis mulle ka maja ise. Võib öelda, et meeldis nii seest kui väljast, kuid tegelikult väljast eriti imetleda ei jõudnud. Tundus, et ilm oli kogu aeg meie vastu: liiga külm, liiga sajune. (Aga võib-olla olime ise pahad sead: kord maa külmunud ja kord kärss kärnas.)
Ateneumis kulus meil umbes poolteist tundi ning pärast seda otsustasime end tankida. Meile sobivalt oli lähedal tänavanurgal Vapiano.
Kuna Helsinki Card’iga on ühistransport tasuta, siis otsustasime järgmise vaatamisväärsuse juurde sõita trammiga. Selleks vaatamisväärsuseks oli Templiplatsi kirik ehk kalju sisse raiutud kirik. Täitsa imeline, milliseid asju ikka tehakse! Tõeline insenerikunst! Tahaks kunagi sinna kirikusse mõnele kontserdile minna, sest sealne akustika tundus fantastiline. Meie külastuse ajal mängis seal vaikne klaverimuusika, mis parteris kõlas vaikselt, kuid rõdul kostis palju paremini kõrvu. Sissepääsu eest küsiti 3 eurot, kuid Helsinki Card’iga sai jälle tasuta.
Pärast kaljukiriku külastamist otsustasime, et Sibeliuse parki me sellise ilmaga jalutama ei lähe ning sõitsime selle asemel natuke trammiga. Meie jaoks oli üllatus, et mingil hetkel muutus tramm number kaks trammiks number kolm ja siis pärast jälle vastupidi. Igatahes sai trammist tõusmata kahe trammi ringi peale kokku üks päris korralik linnavaatlus tehtud. Väljusime trammist uuesti Helsinki pearaudteejaama juures ning võtsime suuna Kiasmale.
Helsinki raudteejaam
Enne aga tahtsime tassikese kohvi teha. Nii imelik kui see ka ei ole, ei olnud see sellel suunal kuigi kerge, sest kohvikud olid vist kõik selja taha jäänud. Lõpuks astusime sisse enda jaoks suvalisse majja ja leidsime lõpuks ikkagi kohviku. Lisaks kohvi nautimisele püüdsid minu pilku sealse hoone liftid. Need tundusid mulle väga tehnokraatlikud. Pärast vaatasime järgi, hoone milles olime, oli Sanomatalo.
Ja juba me olimegi Kiasma juures. Olin küll jällegi unistanud, et saan selle hoone arhitektuuri nautida, kuid nagu juba mitu korda mainitud, oli õues väga kõle külm ja me ei tahtnud seal olla sekunditki kauem kui tõesti vaja. Seepärast nautisime hoonet ka pigem seestpoolt.
Kiasma
Mannerheimi kuju
Kiasma
Kiasma
Kiasma
Kiasma
Kiasma
Kiasma
Kiasma sissepääs oli Helsinki Card’iga jällegi tasuta, muidu oleks 12 eurot küsitud. Veel viimaseid päevi oli avatud Mona Hatoum’i tööde näitus. Tegemist on Beirutis sündinud palestiinlannaga, kes elab 1975. aastast alates Londonis ning on briti kodanik.
Mona Hatoum – “Keffieh” 1993-99
Mona Hatoum – “Cellules” 2012-13
Mona Hatoum – “+ and -” 1994-2004
Mona Hatoum – “Undercurrent (red)” 2008
Mona Hatoum – “Hot Spot” 2013
Mona Hatoum – “Hot Spot” 2013
Mona Hatoum – “Hot Spot” 2013
Mona Hatoum – “Present Tense” 1996/2011
Mona Hatoum – “Present Tense” 1996/2011
Mona Hatoum – “Socle du monde” 1992-93
Mona Hatoum – “Jardin public” 1993
Mona Hatoum – “Silence” 1994
Mona Hatoum – “Daybed” 2008
Mona Hatoum – “Daybed” 2008
Mona Hatoum – “Grater Divide” 2002
Mona Hatoum – “Light Sentence” 1992
Mona Hatoum – “Light Sentence” 1992
Mona Hatoum – “Map (clear)” 2015
Mona Hatoum – “Impenetrable” 2009
Laupäev
Laupäeva hommikul oli meil veel piisavalt aega, et käia ära disainimuuseumis. Sealses hoones oli kolm korrust. Keldris oli keraamika näitus, esimesel korrusel põhikollektsioon ja teisel korrusel tekstiilinäitus. Kuna muuseumitöötaja soovitas põhikollektsiooniga alustada, siis nii ka tegime. Täiskasvanutelt küsiti sissepääsu eest taas 10 eurot, kuid meie saime oma Helsinki Card’idega ka siin tasuta sisse.
Annika Rimala
Kasimir Malevitch – Teeserviis
Björn Weckström – Planetary Valleys
Keldrikorruse oli Pauliina Pöllaneni keraamikanäitus “Pooltäis”. Sellest ei osanud ma esiti midagi arvata. Huvitav vaadata küll, aga ma vist olen liiga võhik ja liiga pragmaatiline. Samas ruum ise oli väga-väga ilus ja inspireeriv – näitusepaigana lausa ideaalne.
Pauliina Pöllanen
Pauliina Pöllanen
Pauliina Pöllanen
Pauliina Pöllanen
Pauliina Pöllanen
Pauliina Pöllanen
Pauliina Pöllanen
Pauliina Pöllanen
Teisel korrusel oli Kirsti Rantaneni tekstiilide näitus.
Kirsti Rantanen – “Split bedrock”
Kirsti Rantanen
Kirsti Rantanen – “Pojad”
Kirsti Rantanen – “Marks on the bedrock”
Kirsti Rantanen – “The touch of the earth”
Kirsti Rantanen – “Requiem” 1987
Kirsti Rantanen – “Requiem” 1987
Kirsti Rantanen – “Requiem” 1987
Kirsti Rantanen – “Dawn and the Queen”
Kirsti Rantanen – “The goddess of dreams”
Kirsti Rantanen – “The Elements: Fire in Water, Earth in Air”
Kirsti Rantanen – “The Elements: Fire in Water, Earth in Air”
Kirsti Rantanen
Kirsti Rantanen
Kirsti Rantanen
Kirsti Rantanen – “Snow cover in Spring”
Kirsti Rantanen – “Summer Path”
Kirsti Rantanen – “Lapland Lichen”
Kirsti Rantanen – “Girl with Flaxen Hair”
Kirsti Rantanen – “If there was only more dough”
Kirsti Rantanen
Eile õhtul oli ma korralikult hämmingus. Nimelt avastasin, et keegi Ranno Tamm on oma nime alt Google Maps’i üles laadinud minu pildi.
Algul tundus pilt lihtsalt tuttav, aga siis otsisin selle oma pildipangast välja ja võrdlesin päris pikalt. See tundus nii uskumatu, et mul võttis tõe tunnistamine ikka pikalt aega. Mõtlesin ka, et kas tõesti on keegi minuga samal hommikul Ahjal ringi käinud. Ega ikka ei ole küll. Kahjuks on see Ranno Tamm (kas teadlikult või teadmatusest) lihtlabane varas, kes on internetist võtnud minu pildi ja seda oma nime all levitanud. Teised pildid toonasest jalutuskäigust on loetavad vaadeldavad siin.
Veidi hiljem avastasin, et see ei ole üldsegi ainus minu foto, mille Ranno Tamm on oma nime all Google Mapsi üles laadinud. 2013. aastal tegin aktiivset kaastööd Vikipeediale ja arvatavasti just seal ongi need pildid võetud. Seda arvamust kinnitab näiteks see, et Ahja pargi pilte ma oma logiraamatusse ei pannud. Siinkohal on vist paras meelde tuletada, et kuigi Vikipeedia on paljude inimeste koostöös täienev infokogum, siis on seal siiski paljut, mille kasutamisel tuleb autorile viidata.
Lähem info minu fotode kasutamise kohta: info@allforcoffee.eu
Selle aasta seitsmes nädal möödus kiiresti. Esmaspäeval, teisipäeval ja neljapäeval jõudsin veel uisutama. Iga päeva kohta vähemalt viis kilomeetrit oli mulle piisav. Esmaspäevane uisutamine oli kõige naljakam. Väljas läks juba pimedaks ja uisutasin kaevurilambikesega. Kui keegi seda eemalt vaatama juhtus, võis vaatepilt päris koomiline olla. Kolmapäeval jõudsime nii hilja koju, et väljas oli juba päris pime ja ma ei hakanud enam jõele minemagi. Reedel oli kahjuks juba liiga soe. Hea, et niigi palju jõele sai. Eks järgmisel aastal jälle (kui just kõva külma ei tule veel enne päris kevadet). Kohati on küll tunne, et kevad ongi juba käes.
Eile käisin metsas jalutamas. Mingil hetkel oli parema jala all üks salakaval märg männijuurikas, mis libistas mu jala väga kiire liigutusega paremale välja. Mu vaene vasak jalg pidi ootamatult kõikide jõududega ise hakkama saama ning andis oma suutmatusest märku korraliku valusööstuga. Õnneks jäin püsti ja suutsin jõeäärse pingini minna. Istusin siis seal ja mõtlesin elu üle järele. Selge oli see, et pidin omade jõududega metsast välja teele saama. Sain ka. Ja kui juba teel olin, siis tundus, et võin ka edasi lööbata seni kui jõuan. Abi kutsuda saab ju iga kell. Tagasiteel koju märkasin, et kohati on pajutibud juba päris suured – ma ju ütlesin, et kevad on käes.
Millegipärast on see juba aastaid nii, et leevikesed jõuavad meie juurde alles pärast aastavahetust. Sel aastal olid nad vist isegi suhteliselt varased, aga nii palju leevikesi ei ole meil kohe kindlasti varem silma jäänud. Selle auks üks väike kollaaž:
Ma ei olnud vähemalt neli aastat uisutanud! Uskumatu! Kuidas ma niimoodi küll elada sain? Eile tegin esimesed ringid lahe peal ja täna käisin jõe peal uisutamas. Jõgi on nii sile ja mõnus.
