Saaki sain ka! Jahtisin meie restorani külalisi. Mõned on ikka päris ülbed tegelased.
Kui pea eelmise aasta lõpuni ei olnud meil talve olemaski, siis uus aasta tõi endaga kaasa nii lume kui külma. Hommikuti on lausa kahju tööle minna, sest metsa vahelt läbi sõites tundub nagu oleksin sattunud talve võlumaale. Reede hommikul näitas auto termomeeter korraks isegi -29. Selline külm muidugi eriti kutsuv ei olnud, aga pühapäev oli õnneks pisut mahedam ja sain metsa jalutama minna.
Täpselt esimesel jaanuaril tõstsin linnusöögimaja välja ja täitsin toiduga. Esimesel päeval leidsid selle vaid viis või kuus linnukest. Juba kolmandal päeval aga loendasin restoranist korraga vähemalt viiskümmend tegelast.
Eelmise aasta lõpus valdas mind mingi õlasallide hullus. Ka see sinistes toonides sall sai juba eelmisel aastal alustatud ja lootsin seda ka eelmise aasta sees lõpetada, aga unustasin heegelduse laevareisile kaasa võtta ja nii see alles eile valmis saigi. Õnneks oli eile telerist mitu filmi, mille kõrvale heegeldada sobis. Hommikupoole vaatasin “Supilinna salaseltsi” ja õhtupoole “Vabaduse mustreid” ja nii see sall valmiski.
Mulle tundub see sall natuke linnutiibade moodi. Jaan jällegi näeb selles kala soomuseid. Mine siis võta kinni, mis ta tegelikult on. Lõng Novita huurre sinisekirju (84% akrüüli, 8% mohääri, 8% villa), umbes 200 gr ja heegelnõel 3,5.
Kirjutan siia neid postitusi selleks, et oleks üks koht, kust saaksime ise oma tegemisi hiljem üle vaadata. Lisaks distsiplineerib see pisut ja sunnib end kokku võtma enne, kui kõik meelest läheb. Pildid vajavad korda tegemist ja soreerimist ja mõtted-muljed samuti korrastamist. Nüüd aga oli Jetpack mingi statistika koostanud ja seda lehte on mõõduval aastal vaadatud umbes 4200 korda. Lähemalt saab vaadata siit.
Reis Stockholmi on saanud juba meie iga-aastaseks traditsiooniks. Alustasime oma reise nö ‘kapis’ ehk ilma aknata B-klassi kajutis. Siis avastasime, et aken annab reisile ikka tohutult juurde ja seekordne reis möödus juba delux kajutis. Delux oli küll natuke üllatus, sest pakkumisest ma seda küll välja ei lugenud. Loomulikult oli see meeldiv üllatus! Kajutis oli rohkem ruumi, diivan ja väike diivanilauake, millel puuviljavalik. Lisaks oli kajutis minibaar, milles olnud joogid sisaldusid kajuti hinnas. Loomulikult ei puudunud ka sobivad klaasid.
Stockholmis käigu üks ilusamaid osi on alati skäärid. Mul vist ei saa nende vaatamisest kunagi küllalt.
Mingil aastal käisime venekeelsel linnaekskursioonil, sest eestikeelsele enam kohti polnud. Eelmisel aastal jätsime ekskursioonile minemata, sest eestikeelsele enam kohti ei olnud. Sel aastal ostsin ekskursiooni kohe koos laevapiletitega ära. Me lihtsalt ei viitsinud midagi targemat välja mõelda. Õnneks pole ekskursioonid kunagi täpselt ühesugused. Sõitsime bussireisi osa ilusti kaasa, aga kui jalgsi ekskursioon pihta hakkas, siis kadusime vaikselt sabast. Ka sel korral leidsime enda jaoks midagi uut, mida varem näinud ei olnud. Kindlasti kordub see veel aastaid. Näiteks ei olnud me siiani veel näinud Stockholmi kitsaimat tänavat – Martin Trotzigs Gränd – kõige kitsamas kohas 90 cm lai. Samuti ei olnud me veel näinud Stockholmi väikseimat skupltuuri – kuud vaatavat poissi. Kujuga pidi olema selline lugu, et selleks, et Stockholmi tagasi tulla, tuleb tema pead silitada.
Mul oli esmaspäeval Tartus üks kohting täpselt sellisel ajal, et pärast oli lootust hämarduvas linnas natuke ringi jalutada. Nii läkski ja sain mõned klõpsud teha siis, kui taevas ei olnud veel päris must.
Kui miski asi sind endasse haarab, siis teeb ta seda täiega! Mul on praegu mingi sõnulseletamatu heegeldamise hoog peal. Valmis sai jällegi õlasall. Lõng oli Red Heart Boutique Unforgettable (100% akrüül) ja värvitooniks Dragonfly. Sellest ka minu salli nimi: “Kiil”.
Jälle oli nii, et kuigi kõik näitajad lubasid ilusaid virmalisi, olid pilved jonnakad ja mingeid virmalisi ei näidanud. Tund aega tänasest õhtust nägi välja selline:
Kiirtee Logroñost Bilbaosse oli minu jaoks keerulisem kui lennukiga lendamine – kõrvad olid kogu aeg lukus. Ei ole sellised teed ikka minusuguste lamemaainimeste jaoks. Vaadata oli ilus küll!
Kuna meil oli autot võimalik kasutada kuni õhtuni, siis otsustasime ära käia Vizcaya silla juures. Tegemist on maailma vanima transpordisillaga, mis ehitati aastal 1893. Sild ühendab kahte linnakest: üks on Portugalete ja teine Las Arenas. Ülesõit kestab vaid poolteist minutit. Sild kuulub ka UNESCO maailmapärandi nimekirja.
Sõitsime teisele poole Las Arenas’esse ja jalutasime seal natuke ringi. Väga pikalt küll ei hulkunud, aga nägime ühte vahvat katolikukirikut.
Muidugi sõitsime veel sama gondliga uuesti tagasi Portugaletesse ning siis võtsime suuna Bilbaosse. Peab veel mainima, et Portugaletes olid väga ilusad jõulukaunistused.
Bilbaos andsime rendiauto ära ja liikusime edaspidi jalgsi ringi. Kõigepealt vaatasime üle kesklinna. Poodidel oli enamasti juba sulgemise aeg, kuid mõned kommipoed olid veel avatud. Midagi ülearu ahvatlevat seal siiski ei olnud.
Jalutasime niisama õhtuses Bilbaos. Ilm oli meie jaoks harjumatult soe, lausa nii soe, et mingil hetkel tuli jope seljast võtta. 21 kraadi sooja nädal enne jõule tundus hoomamatu.
Minul oli kindel plaan, et tuleb Guggenheimi muuseumini välja jõuda, aga enne seda jõudsime Zubizuri sillale. Zubizuri pidavat baski keeles tähendama ‘valge sild’.
Sealt edasi läkisme ikka muuseumi poole ja lõpuks jõudsime kohale ka. Üks väga huvitav, aga segane ehitis!
Pärast tööd tuleb endale ikka natuke lõbu ka lubada. Ei või ju iial teada, kas sellesse linna veel kunagi sattuda õnnestub. Seepärast vaatasime natuke ringi linnakeses nimega Logroño. Eriti palju midagi näha ei jõudnud, sest oli ju vaja veel Bilbaosse jõuda, aga turuplatsi ja Santa Maria Redonda katedraali nägime ikka ära. Ilus linnake.
Krakow on vist ilusaim Poola linn, kus ma käinud olen. Jõudsime sinna seekord läbi paksu udu. Vahepeal ei olnud kiirteel eriti midagi näha. Õhtu Krakowis oli vihmane. Sellest hoolimata jalutasime natuke jõuluturul ringi ja nautisime jõulukuuske. Kahjuks oli Püha Adalberdi kirik suletud ja jumalateenistusel jäi seepärast käimata. Kuusk olevat väidetavalt selle aasta maailma kümne ilusama jõulupuu hulka valitud. Seda sai ka vist tõesti igast küljest pildistatud.
Krakowi jõuluturg on igal aastal väga ilus ja see aasta ei ole erand. Igasugu kommi, nänni ja liha oli seal. Mina muidugi olin unustanud zlotte kaasa võtta, aga võib-olla oligi nii parem. Ei tekkinud erilist ahvatlust raha kulutada. Hiljem selgus, et osad müüjad olid nõus ka eurosid vastu võtma.
Turuplatsi servades on väga palju vahvaid söögikohti, kus päris mitmetes mängis elav muusika. Lisaks olid olemas ka nö välikohvikud ehk klaasseintega ümbritsetud varjualused, milles olid soojendajad. Päris huvitav idee, aga me eelistasime siiski elavat muusikat. Turuplats olevat üks suuremaid keskaegseid platse Euroopas ning platsi keskel asuv turuhoone lausa maailma esimene ostukeskus (ehitatud 14. sajandil).
Ööbisime seekord hotellis Francuski. Üldiselt tore hotell, pisut retrohõnguline, kuid kui see sobib, siis kõik muu tundus vahva. Mul näiteks oli seal samahästi kui terve korter. Toast pilti küll ei teinud, aga püüan kirjeldada. Uksest sisenedes oli koridor, milles üle minnes oli väike elutuba, kus oli kirjutuslaud, istumisnurgake ja minibaar. Järgmine uks edasi viis magamistuppa, kus oli mõnus suur voodi ja vahva tualettkaud. Nii magamis- kui elutoas oli teler (vanakooli versioon). Magamistoast pääses rõdule, kust avanes vaade vanalinna ümbritsevale pargile (vallikraavile?). Teine uks magamistoast viis tagasi koridori ja otse üle selle oli vannituba. Ja milline! Seal oli nii palju ruumi, et oleks võinud tantsu lüüa. Mõnel ei ole tuba ka nii suur. Muidugi, uksi oli selles elamises natuke palju. Need jäid ette ja ma suutsin sõrmed vannitoa ja magamistoa uste vahele jätta. Õnneks polnud lugu väga hull.
Hotell asus Florianska värava läheduses. Florianska värav pärineb aastast 1307 ning see oli linna peamine sissepääs. Värava vastas asub Krakowi barbakaan, mis lisati linna kaitserajatistele 15. sajandi lõpus. Barbakaani ja Florianska värava vahel oli tõstesild.
Pärast sööki tegin veel ühe jalutuskäigu vanalinnast välja. Alustuseks hulkusin niisama natuke ja siis jõudsin Grunwaldi monumendi juurde, mis nagu hiljem selgus, on Kuningliku tee ametlik alguspunkt. Sellest ei teadnud ma sel hetkel muidugi veel midagi. Monument tähistab Grunwaldi lahingut (1410), milles võitlesid Poola-Leedu ühendatud jõud Saksa-Preisi teutoonide vastu. Monumendi otsas hobusel istub Poola kuningas Wladyslaw Jagiello. Ees on tema nõbu Leedu prints Vytautas ning lamab teutooni ordu langenud juht Ulrich von Jungingen. Monumendi originiaali autor oli Antoni Wiwulski, kuid natsid hävitasid selle monumendi Teise Maailmasõja ajal ning praegune koopia on tehtud algupäraste jooniste järgi 1976. aastal
Järgmisena püüdis mu tähelepanu Słowacki teatrihoone. See paistis juba kaugel väga suursugune.
Kõndisin veel edasi, kuid mingil hetkel tundsin, et tuul lõikab läbi teksade ja väga kaugele enam ei tahakski jalutada. Võtsin suuna uuesti vanalinna ja jõudsin väiksele turuplatsile. Sealt kõndisin turuplatsi kaudu jälle Francuski hotelli.
Hommikul lennujaama sõites oli ilm väga udune. Ka lennukist avanesid ilusad vaated, aga midagi asjalikku kahjuks pildile ei saanud.
Teisipäeva õhtul oli mul võimalik külastastada Wroclawi jõuluturgu. Võin kindlalt öelda, et armastan Poola linnu. Need on lihtsalt nii ilusad!
Väike tore tööriist värvipaletti valikuks on Pictaculous. Laadid oma foto sinna üles ja saad vastuseks valiku värvipalette.
ColorZilla on Firefoxi või Chrome’i lisa, millega saab näiteks kodulehtede DOM-i värvipaletti vaadata.
Infograafikute tegemiseks tundub ka päris vahva lahendus olemas olevat. See on siin.
Imetlen ikka aeg-ajalt teiste tehtud tähistaeva pilte. Täna jäi FB-s ühe sellise pildi all silma vestlus piltide tegemise teemal. Ma ei olnud siiani viitsinud väga uurida ja kohe praegu ka sellega tegelema ei saa hakata, sest väljas on torm ja tähti pole kusagilt võtta, aga kunagi tulevikus tahaks selle ära proovida. Soovitati teha 30-sekundilisi kaadreid nii umbes 20 tükki ja siis kokku panna. Silma jäi selline abimeees nagu “DeepSkyStacker“. Lähemal uurimisel selgus, et see programm on Windowsi jaoks. Macil peaks sama töö ära tegema “Regim“.
Minu selle nädala uus meelelahutus on Mouseflow. See on teenus, mis salvestab veebilehe külastajate liikumise lehel ja seda videona. Tegin hiljuti töö jaoks ühe kodulehe ning kuigi see ei ole ikka veel lõplikult valmis, on päris põnev jälgida, kuidas inimesed selle lehe üles leiavad ja kuidas seal ringi liiguvad. Mouseflow juures on tore see, et kuigi tasulise teenusena pakutakse märksa enam, siis isegi tasuta saab iga kuu 100 salvestust.
Ma olen alati öelnud, et kunstnik ma ei ole, aga tubli käsitöölase ehk annab välja. Nii ka seekord. Jälle Internetist näpatud kellegi teise idee. Jah, mitte 100% järgi tehtud, aga vastavalt oma võimalustele.
Tänapäeval on mõnes mõttes elu lihtne, aga mõnes mõttes jälle jube keeruline ja põhjuseks on see, et Internet on ilusaid mustreid täis. Tegin endale hiljuti käesoojendaja ja sellest jäi väga palju lõnga järele. Ilus lõng, lausa kahju oli seda sahtlisse ära panna. Tegemist oli Novita rohelisekirju huurre lõngaga (84% akrüüli, 8% mohääri, 8% villa) Ju ma siis alateadlikult otsisin, mida sellest lõngast teha. Igatahes jäi mulle silma üks heegeldatud rätt, mida mul oli vaja kohe tegema hakata. Harutasin vist küll sada üks korda, sest suutsin pidevalt mustri ära unustada ja pärast läks sabade peitmiseks umbes kaks tundi. Rätiku nimi on “Esimene lumi rohelisel aasal”.
Täna hommikul sai auto pealt lund maha pühkida!
Eile õhtul räägiti uudistes sellest, et Tallinn-Narva maanteel on lumi ja kusagil Harjumaal oli ka lumi maas. Meil ei ole siiani veel midagi olnud. Täna hommikul ei olnud isegi mitte kogu maa hallaga kaetud, kuid aiaservades midagi leidus. On olnud hämmastavalt soe ja pikk sügis. Siiani on ainult mõned korrad hall maas olnud ja enamasti on päeval lausa 4-5 kraadi sooja olnud.
Powered by WordPress & Theme by Anders Norén