Meie naabritüdruk Nora on juba 4kuune


Meie naabritüdruk Nora on juba 4kuune


Käisime Noraga jalutamas. Kõige rohkem nautis ta vett.






Meil on uus naaber! Tema nimi on Nora.





Suurte silmadega pisike kiisu on meie naabrimutiks olnud juba terve aasta.
Meie naabritüdruk Mirri on kolme ja poole kuuga palju suuremaks kasvanud. Triipudest on saanud täpid ja sinisilmadest väga huvitavad suured kolla-rohelised silmad.
Juss on pähe võtnud, et ümmargune iirisepeenar on tema oma. Ta istub seal päris tihedalt ja valvab aeda.
Peremees naudib vaadet õhtusele luhale:
Reedel saime endale uue naabritüdruku, kelle nimi on Mirri:
Juss on meiega koos elanud alate 2012. aasta septembrist. Sündis ta sama aasta augustis ehk praeguseks ei ole veel viie aastanegi. Sellest hoolimata kimbutab teda miski, mille kohta ei oska isegi arst midagi asjalikku arvata. Esmaspäeval oli Jussil üks väga halb päev. Tema jalad ei kandnud õieti ja ta liikus ringi nagu joobes. Õnneks sai ta jalad peagi uuesti alla. Mõned päevad söötsime teda süstlaga, kuid neljapäeva õhtul tõestas ta meile, et saab ise pasteedilimpsimisega hakkama. Nüüdseks on tal veel vaid suu kogu aeg avatud. See ei sega tal vahepeal natuke hulluks minemist ja mööda aeda ringi tormamast. Aednikuks olemisega saab ta ka ikka ideaalselt hakkama.
Kõige rohkem pilte on mul muidugi Donnast, aga alles hiljuti sain pildile ühe naabruses elava kena noore koera ja nüüd ka ühe vanema koeradaami. Lubage esitleda, see on Steffi:
Me ei olnud Donnat juba peaaegu kaks kuud näinud. Ega ta kasvult palju muutunud ei olegi, aga kasukas tundub tal küll värvi vahetavat. Vahepeal oli ta täitsa rebane. Nüüd enam mitte.
Sellekevadised paraadfotod:
Nagu öeldakse, et teiste lapsed kasvavad kiiresti, nii võib vast ka öelda, et teiste lemmikloomad kasvavad kiiresti. Minu vanemate väikesest koerakutsikast on nüüdseks saanud juba täitsa suur ja asjalik koeratüdruk. Eriti palju ta enam joosta ei viitsigi. Varem jäi küll mulje, et tegemist on “duracelli-jänesega”. Kahjuks ei olnud tal seekord ka erilist huvi meile poseerida. Õnneks mõne klõpsu ikka saime.
Donna on juba poole aastane ja naudib oma esimesi jõule. Seekord on jõulud küll lumeta, kuid see ei sega Donnat üldse. Tõenäoliselt on tal ainult sellest kahju, et tema lumehunnik ära sulas. Lumehunnik oli tema lemmik istumiskoht.
Toredast väiksest sõbrast kasvab päris kiirest tore natuke suurem sõber. Tegelikult on päris hämmastav, kui palju energiat võib ühel kasvaval koeral olla. Donnat ei ole normaalolekus üldse võimalik pildistada, sest pildid jäävad kõik udused. Selleks, et mingit enam-vähem pilti saada, tuleb koer enne ära väsitada. :D
Täpselt nii vana on Donna nendel piltidel:
Mu vanemate juures on sellest nädalast uus nunnu. Nimeks on tal Donna ja loomulikult ei saanud me edasi lükata seda, et teda vaatama minna. Esimesel võimalusel olime kohal ja jäädvustasime väikese tüübi piltidele, et hiljem tema kasvamist meenutada saaks.
Täna nägi Juss aknast, et õues kõnnib üks must kass. Temaga ma kahjuks pikemalt tutvust teha ei saanud, sest ta jooksis mind nähes kohe ära. Naabrite hall kass oli aga nõus isegi pildile jääma. Tal on kevadiselt raske ja kräu tuleb väga tihti suust. Päris tore, et meie Juss ei tea, mis teda niimoodi karjuma peaks ajama.
Ootasin täna pikisilmi vihma. Mingi mõttetu kogus isegi sadas. Vahepeal käisin vaatamas, ei olnud isegi mitte viite millimeetrit ära niisutanud.
Juss oskab vahel päris ilusti poseerida. Samas mõnikord ei saa ta kuidagi paigal seistud. Mõnikord siiski õnnestub mõni klõps saada.
Powered by WordPress & Theme by Anders Norén