Selle aasta kevadises “Käsitöö” ajakirjas on mõned seebiretseptid. Nende hulgas ka šokolaadiseep. See mõte tundus väga intrigeeriv – šokolaadiga käsi pesta! Proovisin järgi.
256 g tumedat küpsetusšokolaadi
425 g kookosõli
298 g viinamarjaseemneõli
256 g vett
127 g seebikivi
Siin ta on, minu esimene Haapsalu sall:
Lehekiri 4
vardad 3,5
pitsi vardad 4,5
lõng ‘Hea’ 30/2 kirglik punane
180×80
Juba peaaegu aasta algusest tegelen enda jaoks uue asjaga – kudumisega. Millegipärast ei ole see mulle kunagi meeldinud. Koolis tõin põhjenduseks oma haige sõrme ja üldiselt läks see vabandus läbi. Üha enam märkan, et kootakse väga imelisis asju ja kurb on, et mina selliste asjadega hakkama ei saa. Ma pole mingi allaandja! Võtsin aga vardad kätte ja hakkasin pihta. Eile lõpetasin salli sisu kudumise ja lõin pitsi silmad üles – 914 silma!
Jaan õppis koolis origamit ja kirigamit. Esimese hooga ei vaimustanud mind kumbki eriti. Origamit olen lapsena päris palju teinud, kuigi ma siis ei teadnud, et see on origami, vaid minu jaoks oli see lihtsalt paberist voltimine. Isegi mingi selline raamat oli olemas. Kirigami tundus veel igavam. Kui me aga ühel õhtul tema kirigami tööst fantastilisi fotosid tegime, tundsin, et tahan ka seda proovida. Vaatasin internetist igasuguseid variante, salvestasin endale mõned arvutisse ja plaanisin neid lõikama ja voltima hakata. Nägin seal ka õnnitluskaarte ning mul tekkis idee ühele armsale töökaaslasele midagi sellist teha. Alguses otsisin sobivat lõiget, kuid ükski ei tundunud päris õige. Lõpuks otsustasin lõike hoopis ise teha. Esimese kohta sai minu meelest päris hea.
Viimasel ajal olen käsitööalaselt tegelenud ühe enda jaoks väga suure projektiga, mis tõenäoliselt võtab veel mõnda aega enne kui valmib. See aga tekitab natuke lootusetuse tunde. Tahaks vahelduseks ka seda head hakkama saamise tunnet tunda, kui miski valmis on saanud. Millegi väikese ja kiire jaoks sobib alati makramee – lõbus sõlmimine. Eile õppisin, kuidas kivi ümber makrameed punuda.
Eelmise aasta lõpus valdas mind mingi õlasallide hullus. Ka see sinistes toonides sall sai juba eelmisel aastal alustatud ja lootsin seda ka eelmise aasta sees lõpetada, aga unustasin heegelduse laevareisile kaasa võtta ja nii see alles eile valmis saigi. Õnneks oli eile telerist mitu filmi, mille kõrvale heegeldada sobis. Hommikupoole vaatasin “Supilinna salaseltsi” ja õhtupoole “Vabaduse mustreid” ja nii see sall valmiski.
Mulle tundub see sall natuke linnutiibade moodi. Jaan jällegi näeb selles kala soomuseid. Mine siis võta kinni, mis ta tegelikult on. Lõng Novita huurre sinisekirju (84% akrüüli, 8% mohääri, 8% villa), umbes 200 gr ja heegelnõel 3,5.
Kui miski asi sind endasse haarab, siis teeb ta seda täiega! Mul on praegu mingi sõnulseletamatu heegeldamise hoog peal. Valmis sai jällegi õlasall. Lõng oli Red Heart Boutique Unforgettable (100% akrüül) ja värvitooniks Dragonfly. Sellest ka minu salli nimi: “Kiil”.
Ma olen alati öelnud, et kunstnik ma ei ole, aga tubli käsitöölase ehk annab välja. Nii ka seekord. Jälle Internetist näpatud kellegi teise idee. Jah, mitte 100% järgi tehtud, aga vastavalt oma võimalustele.
Tänapäeval on mõnes mõttes elu lihtne, aga mõnes mõttes jälle jube keeruline ja põhjuseks on see, et Internet on ilusaid mustreid täis. Tegin endale hiljuti käesoojendaja ja sellest jäi väga palju lõnga järele. Ilus lõng, lausa kahju oli seda sahtlisse ära panna. Tegemist oli Novita rohelisekirju huurre lõngaga (84% akrüüli, 8% mohääri, 8% villa) Ju ma siis alateadlikult otsisin, mida sellest lõngast teha. Igatahes jäi mulle silma üks heegeldatud rätt, mida mul oli vaja kohe tegema hakata. Harutasin vist küll sada üks korda, sest suutsin pidevalt mustri ära unustada ja pärast läks sabade peitmiseks umbes kaks tundi. Rätiku nimi on “Esimene lumi rohelisel aasal”.
Eelmine makramee kaelaehe sai väga sinine. Seekord tegin pisut päikeselisema versiooni. Mingil moel tuletab see värvikombinatsioon mulle Jamaikat meelde, kuigi pruuni neil ju ei ole.
Selline asi sai valmis:
Eile alustasin ja täna lõpetasin ühe väikese makramee lillekese. Pean servade viimistluse peale veel natuke mõtlema, praegu jäävad need natuke karvased. Iseõppijate värk – kõik tuleb omal nahal ära proovida.
Eelmise nädala lõpus saabus minu Hiinast tellitud vahatatud nöör. Värvivalik on mul nüüd päris hea. Nii hea, et tekib lausa otsustamatus, mida nüüd küll kokku sõlmida. Lõpuks leidsin siiski ühe motiivi õpetuse ja proovisin selle järgi teha. Õpetuses olid lausa nööride pikkused antud, aga tagantjärele tarkusena võin öelda, et enamus olid puusse ja ma pidin neid jätkama.
Tänahommikune pisike nokitsus sai kollane:
Karbis hakkavad seebid otsa saama, on aeg uusi seepe juurde teha. Täna tegin saialilleseepi.
Retsept:
135 gr Shea võid
180 gr kookosrasva
360 gr oliiviõli
90 gr kastoorõli
135 gr palmirasva
200 gr saialilleteed
97 gr kookospiim
123 gr seebikivi
astelpaju-saialilleõli
saialille jahvatatud õielehti
Kookospiim tuli lisada alles siis kui rasvad ja seebikivi olid juba tahenema hakanud. Alles pärast seda panin ka eeterliku õli sisse ja seejärel läks tahenemine väga kiiresti. Jahvatatud kraami lisasin ka alles siis kui osa massist oli juba vormi valatud. Marmori mustrit ma küll enam teha ei jõudnud, mass oli juba liiga tahke.
Pisikesi esemeid makramee tehnikas on päris tore teha. Väga kiirest saab valmis. Arutlesime päeval just selle üle, kui palju võiks pärlitelgedel tehtud käevõrud maksta. Etsy-s on igasuguseid hindu: sellised lihtsamad maksavad 6 eurot, kallimad kuni 40 eurot. Aega võtab nende tegemine märksa rohkem kui makramee kõrvarõngaste tegemine. Materjal on ka kallim. Aga makramee kõrvarõngad maksavad pigem 13 ja rohkem eurot. Selle järgi otsustades oleks palju mõistlikum makrameega tegeleda.
Mul oli juba mõnda aega helmetelgedel üks töö pooleli. Katsetasin värvilist kaheksakanda. Reede õhtul küsis Jaan, millal mul see küll valmis võiks saada. Võtsin end siis kokku ja tegin lõpu ka ära.
Laupäeva hommikul võttis Jaan kätte, tõmbas niidid telgedele ja hakkas ise helmeid punuma. Kuigi me käisime eile õhtul kodust ära, sai Jaan oma töö juba täna valmis. Esimene!
See eelmine makrameetehnikas kõrvarõngaste katsetus ei andnud mulle rahu. Olgem ausad, esimesed läksid ikka täiesti aia taha. Arvan, et ei kannaks selliseid küll kunagi. Katsetamiseks oli asjal muidugi mõte sees. Sain teada, et see tehnika huvitab mind ikka veel, aga sain ka teada, et tavalisest heegelniidist kõrvarõngad näevad haledad välja. Järelikult tuli uurida, milline oleks õige materjal. Selgus, et tänapäeval müüakse vahatatud puuvillanööri, mis on mõnes poes müügil vahatatud helmeniidi nime all. Igatahes tagantjärele tundub see nöör igati hea valik. Esimene proov sellest nöörist:
Nädalavahetus möödus väga töökalt. Laupäeval hommikul tegelesin natuke näputööga ja tegin endale makramee tehnikas kõrvarõngad. Põhikooli ajal õppisin makramee ära vanadest Nõukogude Naistest. Isegi mu käsitööõpetaja ei osanud seda ja ma sain talle seda õpetada. Toona oli minu põhitegevus lillepotihoidjad ja vähemal määral seinakaunistused ning vööd. Nii pisikest asja nagu kõrvarõngas ei olnud ma siiani veel teinud. Vastavalt sellele ei tulnud ka kõige paremini välja. Peab veel harjutama.
Pärastlõunal sai muru ära niidetud. Täitsa huvitav, kas see oli nüüd viimane kord sellel sügisel? Jaan arvab, et ei olnud. Mina loodan, et oli. Pärast muruniitmist jõudsin veel majapidamise ära koristada ja isegi natuke laiselda. Laisklemine sai otsa sel hetkel, kui mulle meenus, et terrassil on kastitäis jõhvikaid. Mis seal’s ikka. Suurem osa neist läks praegu veega purki. Osadest aga sai jõhvikaželee. Sel aastal on kuidagi nii läinud, et meil on talveks valmistudes kogunenud nii mõnigi želee.
Täna hommikul selgus, et Jaani ähvardab mingi viirus. Tegin talle küüslaugu kõrvale ka ingveriteed.
Ise läksin pärastlõunal siiski õue, sest tulbid vajavad istutamist. Müttasin täitsa tõsiselt meie suures tulpide ja liiliate peenras. Mõned tulbid said maha ka pandud, aga üldsegi mitte kõik. Tuleb veel kaevata kusagil. Tore on see, et viimane liilia oli ka oma õie lahti ajanud ning roosid õitsevad veel mõnuga.
Septembri alguses Berliinis käies ostsin endale Tschibost helmeteljed. Seemnehelmeid on mul ju kodus terve hulk. Täpselt paras nendega katsetada. Telgedel on endal ka mingid plastmassist helmed kaasas, aga need jätavad ikka väga sellise mulje, et on 5-aastastele mõeldud. Seepärast läksid minu omad seemnehelmed käiku.
Powered by WordPress & Theme by Anders Norén