Pärast seda kui endale teksalapiseeliku tegin, on mõte veel ühest lapiseelikust mind päris korralikult närinud. Jõudsin isegi mitu korda kangapoodi inspiratsiooni ammutama, aga pihta hakkamisega läks aega. Täna sai järjekordne lapiseelik siiski valmis ja hämmastaval kombel sobib see päris paljude teiste riietega kokku. Lõpetatud projekti üle on rõõm nii suur, et natuke hullumeelse lapimuti tunne on.
Mõned asjad tunduvad algul väga loogilised, aga kui neid järgmisel korral vaja teada, siis on ikka kerge segadus, et kuidas siis nüüd õige oli. Hakkasin uut lapiseelikut õmblema ja kasutan jällegi krookimistalda. Milliseid seadeid kasutan? Sirge õmblus, nõela asend nullis. Tegin testimiseks kolm 20 cm riideriba. Iga riba krookisin erineva piste pikkusega. Nagu pildilt näha, on tulemus seda rohkem kroogitud, mida pikem on piste pikkus.
Juhuu! Kokku kulus neli õhtut ja üks päev. Nüüd võib öelda, et seelik on enam-vähem valmis. Jah, alla serva peaks veel pits tulema ja üks väike tasku-kott on ka plaanis, aga suures plaanis või seeliku juba selga tõmmata.
Täna hommikul ärkasin kaheksa paiku. Juss käis ja tüütas mind mõnda aega ja pärast seda mul enam und ei olnud. Tõusin ja nautisin aknast sisse paistvat päikest.
Viimastel õhtutel olen õmmelnud. Tahan teha teksalapiseelikut. Täna hommikul jõudsin seelikuosa põhimõtteliselt kokku õmmelda. Nüüd on vaja veel värvliosa ja alaservale õige lahendus leida.
Pärastlõuna veetsin õues. Päikese käes oli nii soe, et fliisi ei olnud vajagi. Tegin päevaliiliate peenra korda.
Suvel tellisin endale Hiinast hulga õmblusmasina taldu ja olen selle üle ikka veel väga õnnelik. Üks, mida vist kõige tihemini olen kasutanud, on pöördpalistuse tald.
Teine tald, mis mulle tõesti meeldib, on nöörtikandi tald. Ainus küsimus on, millal mulle selle talla jaoks vajalikud seaded meelde jäävad. Tuleb valida kolme sammu sik-sak õmblus, piste pikkus 1,5 ja laius 5.
Olen kasutanud ka krooktalda – järjekordselt väga mõnus asi.
Hämmastav, kui kerge on õmmelda, kui oma masinat ja selle lisatarvikuid kasutada osata.
Mida teha, kui terrassile paistab natuke liiga palju päikest? Tuleb mingi vari juurde teha. Kevade poole tegime esimese varju rannamattidest. Olgem ausad, ilus see välja ei näinud, kuid oma funktsiooni täitis ideaalselt. Kuna see sai tehtud umbes kolme minutiga, siis olid ka kinnitused väga juhuslikud ja tuul lõhkus matid peagi ära. Räbalad ei olnud enam üldse ilusad. Korraliku päikesepurje jaoks ei raatsinud praegu raha välja käia. Selle asemel õmblesin eile varjutusriidest kardina. Testime ära, kas see täidab oma ülesande.
Vihmase ilmaga tuleb õmmelda selliseid asju, mis tooks päikese uuesti välja. Sellest saab minu apelsini-kleit. Õmblemise ajal pidin mitu korda pead tõstma, et kontrollida, ega ometi vihm järele jäänud ole ja päike paistma pole hakanud.
Alustasin kardinale pitsi heegeldamast vist juba veebruaris. Esialgne plaan oli see sirelite õitsemise ajaks valmis saada, kuid millegipärast ei jõudnud. Küllap ei olnud telerist piisavalt midagi vaadata. Suvel jäi heegeldamine päris soiku ning valmis sai see pits alles septembris. Asjaolude sunnil ei liikunud vahepeal midagi edasi ning kardina külge sai see alles nüüd – novembri lõpus. Peaaegu terve aasta projekt! Uskumatult piinlik.
Sirvin vahel ikka poes õmblusajakirju lootuses sealt midagi huvitavat leida. Seda ei juhtu just eriti tihti. Nüüd juunis läks siiski õnneks. Nägin Burdas sellist sportlikku kleiti, mille keskosa oli õmmeldud värvilisest riidest ning küljed mustast. Täpselt midagi sellist, mis peaks mulle sobima. Mul on ju hea õmblusmasin olemas. Kahju kohe vaadata, kuidas see lihtsalt omaette seisab ja nukrutseb. Mõnda aega läks muidugi kangapoodi jõudmisega ka, aga kui Jaan ühel laupäeval tööasjus Tartusse sõitma pidi, sättisin end kohe kaasa ja käisin Abakhanis ära. Tulin sealt tagasi rohelise ja musta trikotaažiga ning paari pika musta lukuga. Mulle lihtsalt tundus lõike juures kirjas olnud 80 cm väga pikk. Pärast selgus, et kuna kleit on väga kinnise kaelusega, siis sobis 80 cm lukk ideaalselt. Võtsin lõiked ja lõikasin kangast osad välja juba enne Istanbuli sõitu, kuid kuna kleidi seljale olid planeeritud mingid imelikud nurgad, siis jäi seal asi toppama. Nurgad ei tulnud esimese hooga ühtemoodi ja harutada mina ei viitsi-ei taha-ei kannata. Nüüd võtsin neljapäeval ette ja tegin lõike ümber. Mingeid nurki ei tulnud ja tagantjärele olen kindel, et nii saigi parem. Trikotaaž ja lukk – minu jaoks võõras kooslus ning see paistab välja ka. Lukk on liiga lõdvalt külge õmmeldud, aga nagu öeldud, harutada ka ei viitsi. Tuleb üle elada. Liiga korralikult palju õmblusi sai tehtud. Ühe muudatuse tegin lõikele veel. Sellel puudusid käised ja õlapaelad olid väga kitsad tehtud. Mina lisasin paar riideriba, mis õla ära kataks. Olen piisavalt vana inimene selleks, et mitte tahta oma rinnahoidja paelu kogu aeg demonstreerida.
Kui kleit valmis, siis selgus, et mul ei ole selle juurde sobivaid ehteid ega kotti. Ehete ideed pole veel tulnud. Vajadus koti järele on suurem ja kiirem ka. Idee leidmiseks surfasin natuke Pinterestis, aga midagi sobivat silma ei jäänud. Mul oli kunagi üks üliväga mugav pisike helepruun kott, mille ma möödaminnes Rimist ostsin ja siis pea ribadeks kandsin. Sinna lihtsalt sobis kõik ja see kott sobis ise ka alati. Nüüd otsisin selle kapi põhjast välja ja tegin selle järgi lõike. Uskumatu, aga mul oli kodus isegi koti jaoks piisavalt lukke. Tahtsin kindlasti natuke rohelist ka kotile lisada, et ei oleks lihtsalt must plekk ja oleks ikka aru saada, et see on mõeldud minu uue kleidi juurde.
Nüüd on veel ehted vaja välja mõelda ja siis tuleb ainult sooja ilma oodata, et saaks uue komplektiga patseerima minna.
Powered by WordPress & Theme by Anders Norén