Aasta teine nädal on juba möödunud. Töönädala jooksul ei jõua õhtuti eriti millegi märkimisväärsega tegeleda. Natuke joogat ja natuke kudumist on mu õhtutesse siiski mahtunud. Kuna kangasteljed vajavad veel natuke lisatööd, aga vaibamaterjali on meil terve riiul täis, siis otsustasin WC-sse vaiba hoopis varrastel kududa. Vardaid nr. 10 ei ole ma kunagi varem käes hoidnud. Trikoopaelaga kudumine oli päris raske, korralik füüsiline töö. Kui seda peaks pidevalt tegema, siis vist kasvaks biitseps päris hästi.
Laupäeval oli imeline ilm. Öösel oli pisut lund sadanud ja kõik puud-põõsad olid lumega kaetud. Lisaks oli hommikul jõe kohal udu, mis tõusis hommikul üles ja laskus õhtul uuesti jõele. Päeva esimene pool oli imeliselt päikeseline koos halo ja päikesekoertega. Kohe pärast seda kui olin halo pildile saanud, tõmbus taevas pilve. Aitäh, et ära ootas!
Meie aiarestoran oli vähemalt nädalavahetusel ülipopulaarne. Tegelikult võib söögikulu järgi öelda, et ka nädala sees on see nii olnud. Lugesin hiljuti kusagilt ühte artiklit, milles kiideti taevani mingeid lindude öko-toite ja tehti maha nii teraviljapalle kui üldse kõike, mis on riputamiseks võrgus. Jutt oli umbes selline, et neid asju tulevad linnud sööma alles viimases hädas. Meie aiarestorani näitel ma väidan, et see ei ole nii. Tõestus selle kohta on siin:
Pildil on emane hallpea-rähn, kellel oli valida täiesti “öko” peki ja võrgus nn “tihasevorsti” vahel. See vorst on meil üldse väga popp – tihaseid ja varblasi on seal tavaliselt ikka 5-7 kaupa. Teine väga-väga populaarne söök on meie restoranis teraviljapallid, mis näeb välja nagu maisikepikesed. Võrk süüakse väga kiiresti tühjaks ja ka viimased püütakse kätte saada.
