Sinine asümmeetriline käevõru
Rubriik: Käsitöö Page 1 of 5
Prosse ei ole ma eriti palju teinud, aga vahelduseks võiks ju mõni olla
Kellarihmad on mu lemmikud! See konkreetne isend sai ka värvidelt täitsa minu maitse.
Selle aasta esimene makramee-nokitsus on kaelaehe. Kasutasin selles poolvääriskividest puuahhaati, mis on rahu, edu ja stabiilsuse kivim ning hauliiti, mis rahustab ja aitab hirmudest jagu saada.
Mina olen ikka veel vaid lapsepõlves kudumisaparaadil lapikesi kudunud, aga eelmisel aastal sigines meie majja kudumismasin ja seepärast hoian silmad-kõrvad lahti, kui kusagil masinkudumisest räägitakse.
Hiljuti nägin linki, kus saab oma kahevärvilisest pildist lasta programmil perfokaardi kujundada: http://oknitme.serpicanaro.org/#
Muidugi on see suht algeline ja pirtsakas, aga piisavalt põnev, et see alles hoida
See kotkas oli peaaegu valmis juba ammu. Päriselt lõpetatud sai see aga alles nüüd. Ma ei teagi, mida ta ootas.
Makramee kaelaehe kivi ja helmestega:
Üks väike punane lillekujuline pross sai valmis:
See kaelakee lummas mind kohe ja loomulikult oli mul vaja proovida seda ka ise teha. Kaelakee juurest ei tohi muidugi ka kõrvarõngad puududa.
Nägin internetis huvitavad, aga väga lihtsat makramee mustrit ega suutnud end kuidagi tagasi hoida. Oli vaja kohe ära proovida. Alustasin ainult siniste toonidega. Kui juba aru sain, kuidas paelad jooksevad, hakkas arenema idee, kuidas triipe teha. Jagasin oma õhinat Jaaniga ja värviline käevõru on juba tema valitud värvitoonidega tehtud.
Võtsin juba mitu päeva hoogu ja täna tegin lõpuks ära – seebi. Retsepti kohandasin vastavalt kodus olemasolevale Helen Idarandi raamatust “Lihtne seebitegu”.
117 g kookosrasva
110 g palmirasva
200 g oliiviõli
50 g magusa mandli õli
46 g kurgirohuseemneõli
73 g seebikivi
199 g saialilleteed
kollast seebivärvi
greipfruudi eeterlikku õli
saialille kroonlehti
Ühel armsal töökaaslasel on sünnipäev. Murdsin pikalt pead, mida talle küll kinkida võiks. Ei, ma ei taha poodi minna ja lihtsalt midagi suvalist osta. Pigem tahaks midagi ise teha või kui juba poest osta, siis midagi vajalikku. Kuna mul ei ole õrna aimugi, mida tal vaja võiks olla, siis otsustasin pigem ikka ise teha. Lõpuks jõudsin selleni, et helkurit on kõigil vaja ja tegin talle ühe unikaalse helkuri. Kellelgi teisel sellist ei ole.
Tekkis vajadus õnnitlukaardi järele ja lisaks oli vaja kohta, kuhu peita kingitav raha. Ma küll ei ole paberitöödes eriti osav, aga noh, asja ajab ehk ära. Huvitav on muidugi jälle see, et foto pealt vaadates tunduvad lõiked ikka päris jubedad, kuid nö päriselus ei pannud seda tähelegi.
Nädalavahetusel tegin järjekordselt üle saja aasta seepi. Šokolaadiseebi retsept läks kordamisele. Kui see kunagi ära on valminud, siis teen mõne pildi ka juurde.
Seekordne käevõru sai inspiratsiooni eelmisest, kuid ei sarnane sellele üldse. Muutsin mustrit oma suva järgi.
Täitsa imelik on sellist pealkirja kirjutada. Tunne on selline nagu oleksin pidevalt midagi sõlminud, aga no ju siis ikka ei ole.
Jaani loodud siidisall + minu tehtud käevõru
Jaani loodud siidisall + minu tehtud käevõru
Aasta teine nädal on juba möödunud. Töönädala jooksul ei jõua õhtuti eriti millegi märkimisväärsega tegeleda. Natuke joogat ja natuke kudumist on mu õhtutesse siiski mahtunud. Kuna kangasteljed vajavad veel natuke lisatööd, aga vaibamaterjali on meil terve riiul täis, siis otsustasin WC-sse vaiba hoopis varrastel kududa. Vardaid nr. 10 ei ole ma kunagi varem käes hoidnud. Trikoopaelaga kudumine oli päris raske, korralik füüsiline töö. Kui seda peaks pidevalt tegema, siis vist kasvaks biitseps päris hästi.
Laupäeval oli imeline ilm. Öösel oli pisut lund sadanud ja kõik puud-põõsad olid lumega kaetud. Lisaks oli hommikul jõe kohal udu, mis tõusis hommikul üles ja laskus õhtul uuesti jõele. Päeva esimene pool oli imeliselt päikeseline koos halo ja päikesekoertega. Kohe pärast seda kui olin halo pildile saanud, tõmbus taevas pilve. Aitäh, et ära ootas!
Lääniste linnamägi
Halo
Päikesekoerad mobiilikaamerast
Meie aiarestoran oli vähemalt nädalavahetusel ülipopulaarne. Tegelikult võib söögikulu järgi öelda, et ka nädala sees on see nii olnud. Lugesin hiljuti kusagilt ühte artiklit, milles kiideti taevani mingeid lindude öko-toite ja tehti maha nii teraviljapalle kui üldse kõike, mis on riputamiseks võrgus. Jutt oli umbes selline, et neid asju tulevad linnud sööma alles viimases hädas. Meie aiarestorani näitel ma väidan, et see ei ole nii. Tõestus selle kohta on siin:
Pildil on emane hallpea-rähn, kellel oli valida täiesti “öko” peki ja võrgus nn “tihasevorsti” vahel. See vorst on meil üldse väga popp – tihaseid ja varblasi on seal tavaliselt ikka 5-7 kaupa. Teine väga-väga populaarne söök on meie restoranis teraviljapallid, mis näeb välja nagu maisikepikesed. Võrk süüakse väga kiiresti tühjaks ja ka viimased püütakse kätte saada.
Aasta viimasel päeval valmis veel üks makramee käevõru
