Isegi oktoobri keskel võib päikeseliselt metsateelt veel liblikaid leida. Puud on küll kollast tooni saanud, kuid lehed on enamasti veel puu otsas.
Laupäeva hommikule järgneb pühapäeva hommik ja see tuleb ära kasutada ja rattaga sõitma minna. Juba õige varsti pidin metsa vahel esimese peatuse tegema, sest keegi toksis kusagil väga raevukalt.
Järgmisena pani mind peatuma üks korralik trall. Selgus, et kaks rähni mängisid tagaajamist.
Samal ajal kui nemad seal teeäärse puu otsas möllasid, lähenes eemalt musträhn. Ma ei saa ikka veel aru, miks ta endast nii valjuhäälselt märku annab, aga tegelikult sobib see mulle väga hästi. Muidu oleksin võinud ta ju maha magada.
Üks rähn lubas mul oma hommiküsoogi nautimist natuke lähemalt vaadata, aga siiski mitte liiga lähedalt. Sealsamas kõrval olid ämblikud korralikult vaeva näinud.
Kodus lillepeenras kohtasin veel ühte liblikat:
Käisin natuke rattaga sõitmas. Sügist veel ei ole. Ainult ühes kohas nägin värvilisi puid. Üks hallpea lasi ennast mõnusasti lollitada ja üks voolik üritas üle tee roomata, aga kui ma talle lähenesin, siis põgenes rohu sisse tagasi.
Kodus muru niites avastasin, et meil on oma isiklik seenepeenar:
Maja seina peal päikese käes mõnules üks pisike tegelane. Ma küll kahjuks selliseid putukaid veel kuigi hästi ei tunne, kuid see on selge, et tegemist on tirtsulisega (tundlad kehast märksa lühemad). Arvan, et see on mingi rohutirts:
Aias oli ilusat ilma nautimas ka üks tüüp, kellele ma ei oska üldse nime anda.
Õnneks on liblikatega pisut kergem ja vähemalt need, kes meie aias oma aega veedavad, on juba tuttavad.
Üks huvitav roosakas karvik oli veel aias. Kahjuks ei oska ma talle päris kindlat nime anda. Arvan, et ta on hele-villkäpp. Tavaliselt olen neist palju kollasemaid isendeid näinud.
Ja lõpetuseks siia veel uks mumm:
Reede hommikul tööle sõites nägin, et teeäärses metsanoorendikus on ämblikud korralikult tööd teinud ja kui päike nende kastes sätendava vaeva üle ka kuldab, siis on vaated lausa hunnitud. Mul ei olnud laupäeval varase tõusmise jaoks rohkem motivatsiooni vajagi. Ajasin end kell seitse püsti ja umbes poole kaheksa paiku olin juba rattaga liikumas. Jaa, meil on nüüd jalgratas! Kõigepealt vaatasingi ämblike töö üle.
Seejärel otsustasin, et sõidan veel ühe langi juurde. Olin seal alles hiljuti väga palju liblikaid näinud ning lootsin seda ka seekord. Ma ei pidanud pettuma! Väikeseid siniseid tegelasi olid kõik kohad täis. Taustaks oli õitsev kanarbik. Imeline!
Ahjaa, vahepeal käisin Ahja jõe ääres ka ära. Üks suur kiil vuras seal vahetpidamata ringi, aga pildile ma teda ei saanud. See-eest poseeris pardiema mulle päris kenasti.
Lillepeenras jalutas üks väike karvik, kes osutus hariliku päevakoera röövikuks
Nõlva all lendavad meil päris tihti vesineitsikud.
Eelmisel aastal pildistasin pajumailase vastset. Nüüd aga kohtusin liblikaga.
Powered by WordPress & Theme by Anders Norén