Laupäeva hommik tõi meie aeda külalise, keda me siin õnneks päris igapäevaselt ei kohta – nastiku. Jaan nägi pisut hiljem veel teist isendit ka. Tundub, et oli mingi invasioonipäev.
Nautisime terrassil rahulikult mõnusat ilma ja äkki märkas Jaan mööda aeda nahistavat siili.
Lillepeenras jalutas üks väike karvik, kes osutus hariliku päevakoera röövikuks
Nõlva all lendavad meil päris tihti vesineitsikud.
See kaelustuvi, keda me täna Mustlas kohtasime, oli päris edev. Ta vaatas mind algul üle õla ja siis üle teise õla ja lõpuks otsustas, et ta võib mulle kõhtu ka näidata.
Eelmisel aastal pildistasin pajumailase vastset. Nüüd aga kohtusin liblikaga.
Ta lihtsalt istus seal paadisillal ega pööranud mulle vähimatki tähelepanu
Punaselg-õgija on üks kena linnuke. Ja ta on sellest ise täiesti teadlik. Algul peitis ta end võsas, kuid siis tuli uhkelt minu ette poseerima.
Täna istusin nõlva peal pingil ja vaatlesin võsa ning söötsin sääski, fotokas muidugi käes. Ja äkki nägin midagi punast! Kes see siis on? Ärevusega ei suutnud ma isegi normaalselt teravustada. Olin täitsa unustanud, et ilm on natuke hämar ja võiks fotokat natuke aidata. No igatahes, see punane oli karmiinleevike!
Hommikul oli naabri aias üks valge-toonekurg. Lihtsalt seisis. Varsti oli neid juba kaks! Ja veel natuke hiljem lamasid nad maas. Ma pole varem lamavaid kurgi näinud, aga küllap on see uus mood.
Kauni kanepilind laulis õitsva õunapuu otsas:
Hommikul nägin akna taga ühte uut tegelast, keda ma varem ei olnud märganud. Õhtul oli neid juba mitu.
Maikuu esimesel nädalavahetusel olid jälle kohal kuldnokad, keda vahepeal päris pikalt ei näinud. Sel aastal polnud me varem ka suitsupääsukesi näinud.
Aias lendas täna ringi teinegi huvitav tegelane – punarind:
Täna tekkis tunne, et fotoaparaat peaks kogu aeg käes olema. Nägin tutt-tihast meie akna all ainult korraks. Õnneks sain mõned pildid siiski tehtud.
Täna oli jõekohal kisa päris vali. Kohal oli terve hulk naerukajakaid.
Läksin täna jõe äärde parte pildistama, kuid ühel hetkel pöörasin end hoopis maa suunas. Mu salapalveid oli kuulda võetud! Jaa, seal kase otsas olid siidisabad! Ma olen neid nii palju fotodelt imetlenud ja unistanud, et saaksin ise ka selliseid värvilisi pilte teha ja nüüd saingi selle võimaluse. Siin nad on:
Täna olid kohal nii hallhaigrud kui ka sinikaelad.
Vaatasin täna pisut tõsisemalt suur-kirjurähni fotodele otsa. Selgub, et need kaks, kelle sepikodasid ma metsas tean, on mõlemad emased. Meie aias liigub aga mõlemaid: nii punase kuklaga isaseid, kui ka punase kuklata emaseid.
Millegipärast on see juba aastaid nii, et leevikesed jõuavad meie juurde alles pärast aastavahetust. Sel aastal olid nad vist isegi suhteliselt varased, aga nii palju leevikesi ei ole meil kohe kindlasti varem silma jäänud. Selle auks üks väike kollaaž:
Aasta teine nädal on juba möödunud. Töönädala jooksul ei jõua õhtuti eriti millegi märkimisväärsega tegeleda. Natuke joogat ja natuke kudumist on mu õhtutesse siiski mahtunud. Kuna kangasteljed vajavad veel natuke lisatööd, aga vaibamaterjali on meil terve riiul täis, siis otsustasin WC-sse vaiba hoopis varrastel kududa. Vardaid nr. 10 ei ole ma kunagi varem käes hoidnud. Trikoopaelaga kudumine oli päris raske, korralik füüsiline töö. Kui seda peaks pidevalt tegema, siis vist kasvaks biitseps päris hästi.
Laupäeval oli imeline ilm. Öösel oli pisut lund sadanud ja kõik puud-põõsad olid lumega kaetud. Lisaks oli hommikul jõe kohal udu, mis tõusis hommikul üles ja laskus õhtul uuesti jõele. Päeva esimene pool oli imeliselt päikeseline koos halo ja päikesekoertega. Kohe pärast seda kui olin halo pildile saanud, tõmbus taevas pilve. Aitäh, et ära ootas!
Meie aiarestoran oli vähemalt nädalavahetusel ülipopulaarne. Tegelikult võib söögikulu järgi öelda, et ka nädala sees on see nii olnud. Lugesin hiljuti kusagilt ühte artiklit, milles kiideti taevani mingeid lindude öko-toite ja tehti maha nii teraviljapalle kui üldse kõike, mis on riputamiseks võrgus. Jutt oli umbes selline, et neid asju tulevad linnud sööma alles viimases hädas. Meie aiarestorani näitel ma väidan, et see ei ole nii. Tõestus selle kohta on siin:
Pildil on emane hallpea-rähn, kellel oli valida täiesti “öko” peki ja võrgus nn “tihasevorsti” vahel. See vorst on meil üldse väga popp – tihaseid ja varblasi on seal tavaliselt ikka 5-7 kaupa. Teine väga-väga populaarne söök on meie restoranis teraviljapallid, mis näeb välja nagu maisikepikesed. Võrk süüakse väga kiiresti tühjaks ja ka viimased püütakse kätte saada.
Powered by WordPress & Theme by Anders Norén