Restoran töötab:
Rubriik: Loomad
Uksekell! Ukse taga natuke ähmis naabrimees ämbriga, mille sees pisike nastik. “Mõtlesin, et äkki tahad pilti teha.” No muidugi tahan! Nüüd ma tean, et mu naabrid armastavad mind.
Tegelesin uue lillepeenraga ja Juss tuli mind aitama. Järsku aga hakkas teda elupuuhekk hoopis rohkem huvitama. Läksin ka vaatama, mida ta seal näeb. Seal oli üks väike oravapoiss. Õnneks ta Jussi ülearu palju ei huvitanud, mind aga küll. Tõin fotoka ja läksin teda uuesti otsima. Seal ta istuski hästi vaikselt ja lootis, et ma ta rahule jätaksin.
Ta oli nii ilusti kuss seal, et ega mul ei olnudki väga kaua isu teda seal jälgida ja panin fotoka käest ära ja sebisin oma peenraga edasi. Varsti aga nägin oravapoissi elupuu tüve peal mind vaatamas ning pidin uuesti toast fotoka võtma. No loomulikult ei oodanud ta mind seal. Mis siis ikka, jätsin kaamera käeulatusse ja tegin tööd eedasi. Varsti märkasin hekis liikumist. Seal ta oligi ja mitte üksi! Hekis sebis kaks väikest oravat. Elupuude seemnekoored lendasid neil suunurgast välja nii hoogsalt, et tuletas kangesti meelde kunagist juttu sellest, kuidas venelased kinos sihvkasid söövad.
Jälgisin ja jälgisin neid, vahepeal jagasin oma vaimustust Jaaniga. Siis jälle üritasin tööd edasi teha. Lõpuks ei andnud hing siiski rahu ja tegin telefoniga väikese video ja saatsin naabrinaisele. Ta tuli ka meie juurde vaatama, sest ega sellest videost eriti midagi aru saada olnud. Seisime keset aeda ja vahtisime kahte oravat. Jaan tuli ka vaatama. Järsku tundus meile, et oravaid on vist hoopis kolm!
Tõe huvides tuleb lisada, et lõpuks nägime lausa viite väikest oravat, aga neist kaks ei olnud nõus teistega koos ühe pildi tarvis poseerima ja nii said korraga pildile vaid kolm.
Uksekell! Läksin avama ja ukse taga oli kahe ämbriga naabrimees. Ühes ämbris hoidis ta väikest oravapoissi ja teist kasutas vajadusel kaaneks. Kurtis, et orav oli sauna pugenud ja ta ei tea, mida temaga nüüd teha. Naabrimees on vana mees, teda ei saa hätta jätta. Jaan otsis oma ämbri ja kolisime oravapoisi sinna üle.
Pakkusime talle linnusöögiks mõeldud pähkleid. Need huvitasid teda küll, aga tundus, et ta ei osanud nendega midagi teha. Vahepeal surfasin natuke netis ja jõudsin nii palju teada saada, et piima ei tohi talle anda, sest see võib tal kõhu lahti teha. Soovitati hoopis soola ja suhkruga vett anda. Tegin terve suure tassi täie sellist vett valmis, sest väiksemale kogusele ei oleks osanud suhkrut ja soola doseerida. Plastpudeli korgi sisse pandud vesi meeldis oravapoisile küll. Ta küll turtsus seda juues, kuid sai ilusti hakkama ja varsti tuli uus korgitäis serveerida.
Nojah, aga mis siis edasi? Me ei saa ju metslooma endale jätta, seda enam, et oleme endale väga aktiivse puhkuse planeerinud ega ole eriti pikalt kodus. See pisike titt vajab ju hoolt. Helistasin Elistvere loomaparki ja küsisin nõu. Nemad soovitasid orava metsa viia. Meie väike naabritekolleegium leidis, et see konkreetne orav on veel liiga pisike ega saaks üksi metsas hakkama. Kuna me pidime hommikul niikuinii Tallinna sõitma, siis otsustasime läbi Elistvere sõita ja sealsetele spetsialistidele oravat näidata.
Puhastasime kuusekäbisid, et oravale seemneid söögiks pakkuda, kuid tegelikult ta neid vist ei söönud. Ainus, mis talle tõesti huvi pakkus, oli vesi. Üldiselt oli ta suht unekott. Kõige paremini tuli uni peale Jaani peos – hea soe koht ikkagi. Ööbida lasime tal siiski ämbris. Hommikul võtsime ta sellesama ämbriga kaasa ja viisime Elistverre, kus andsime ta ära. Tal on kindlasti seal parem olla kui meie juures või üksinda metsas.
Laupäeva hommik tõi meie aeda külalise, keda me siin õnneks päris igapäevaselt ei kohta – nastiku. Jaan nägi pisut hiljem veel teist isendit ka. Tundub, et oli mingi invasioonipäev.
Nastik
Nastik
Nautisime terrassil rahulikult mõnusat ilma ja äkki märkas Jaan mööda aeda nahistavat siili.
Juss leidis endale kaevu juurest sõbra:
All tiigi ääres on meil ka toredad sõbrad. Nagu näiteks see vend:
