Rubriik: Roosid

Kohe aeda astudes jäi silma, et päevaliilia “Red Rum” on õied avanud. Väga ilus punane toon! Kahjuks ei saa ma väikesele kollase õiega päevaliiliale kuidagi õigel ajal jaole. Õis on kas liiga vähe lahti või juba liiga ära õitsenud, et pilti teha. Pean teda vist tihemini vaatamas käima.

Veel üks naabritädilt saadud liilia on lahti läinud. Peaks nüüd veel kuidagi välja uurima, mis selle sordi nimi on.

Meie roosipeenras õitseb praegu “Landora“. Selle roosiga oli selline lugu, et ta lausa tahtis minuga Juhani juurest kaasa tulla. Olin just temaga kokkuleppele saanud, et ma võtan ta kaasa, kui sealsamas kõrval peatusid naine ja mees. Neil oli juba käru peal neli erinevat roosi ning naine osutas minu Landora kõrval seisvale roosile. Mees arvas selle peale vinguva häälega, et see olevat mitte midagi ütlev. Mulle tundus situatsioon koomiline, haarasin Landora kätte ja muigasin mehele näkku. Ta vist sai ikka aru, et see irooniline muie oli talle. Igatahes jõudsid nad mulle pärast kassa juures järele ja ta vahtis mind mõrvari pilguga. Ärgu siis ülbitsegu lilledega!

Paar päeva pärast Landorat tuli meie aeda veel kaks roosi. Need pidi küll mõnda aega potis ootama kuni ebaküdoonia neile peenral ruumi teeb, kuid kolmapäeval kolis ebaküdoonia lõpuks oma uude kohta kohe päevaliiliate peenra otsas ning roosid said oma kohale asuda. Üks neist on antiikroos “Nina Renaissance” ja teine peenraroos “Sutter’s Gold“. See on ikka kohutav, milliseks võib ebaküdoonia minna, kui teda ei piirata. Peale selle ei ole keset lillepeenart kindlasti mitte tema õige koht. Nüüd on tal oma pesa, mille serv on piiratud ja tahaks loota, et suudame teda seal ilusti ohjata.

Tõin kolmapäeval vanemate juurest uuesti jupikese näärelehist kibuvitsa (Rosa pimpinellifolia) ning üritan teda meie pargirooside hekki kasvama saada. Eelmine kord ei õnnestunud, sest ta kuivas lihtsalt ära. Ema õpetas nüüd oma väikest last, et kasta tuleb ka :) No ma ju kastan. Käisin täna kontrollimas, vähemalt üks leheke on täiesti heas konditsioonis, seega peaks lootust olema. Sealsamas kõrval ajab uusi nuppe “Yellow Dagmar Hastrup”.

Tänase päeva kokkuvõtteks võib öelda, et mitme õhtu pikkune kaevamine sai lõpuks kroonitud valmis peenraga. Päevaliiliad kolisid sirelite alt peidust ära ja astusid päevavalgusesse. Kollast päevaliiliat oli üllatuslikult kaks puhmast. Ühtemoodi madalad, aga ühel on lehed palju peenemad kui teisel. Seepärast sai kollast päevaliiliat praegu kaks puhmast. Punase päevaliilia, mida pean Red Rum’iks, istutasin ka ümber ja jagasin sedagi. Puhmas oli küll suur, kuid jagada oli seda väga raske. Suurest puhmast sai üks suurem ja üks väiksem puhmas ning natuke sai veel eraldi potti ka tõstetud, et teda saaks õele anda. Õhtul vaatasin peenra veel üle – keskmine suur punane puhmas on kuninglik. Kui see kõik nüüd veel õitsema ka läheb… mmmm…

Laupäeval lustisime natuke Juhani juures ja tõime seal kaasa ühe kollase pargiroosi. Meil on plaan aia serva teha pargiroosidest hekk. Värava juures on esimesed puhmad juba olemas, nüüd sai see kollane ka sinna ära isutatud. Roosi täpne nimi on “Yellow Dagmar Hastrup“.

Juba pikemat aega ootas istutamist Mustjas luudpõõsas “Cyni” Tegelikult oli sellel ootamisel põhjus ka. Nimelt pidi ta saama koha seal, kus praegu on kollane puispojeng (ei saa märkimata jätta, et kuigi see õitses, siis kollast ei suutnud me tuvastada). See omakorda pidi kolima allapoole aeda teiste pojengide juurde. Kuna see aga eeldab suuremat kaevamist, siis läheb natuke aega, luudpõõsa istutamine ei kannatanud enam oodata. Nii saigi luudpõõsas vaid pisut puispojengist tahapoole isutatud.

Jaan tõi töölt tulles terve hulga kive koju kaasa. See on suure töö algus, aga minu unistustes saab nendega kaetud heki ja peenarde vaheline ala, et seal ei peaks muru niitma, aga et sinna ikkagi ligi saaks. Hekki on ju ka vaja pügada.