Täna on juba rohkem iiriseid õitsema läinud. Küll on kahju, et nende sordid teadmata on.
Peale iiriste on muidugi ka teisi imeilusaid õisi.
Iirised õitsevad! Täna hommikul olid kolm õit ilusti lahti. Tegelikult ei ole need esimesed. Esimene oli ema juurest toodud tumesinine, kuid see suutis nii kiiresti ära õitseda, et seda ma korralikult pildile ei saanudki. Peaks vist minema ema lillepeenrasse seda sorti pildistama. Igatahes eile õhtul juba oli näha, et kohe-kohe avanevad ka teiste sortide õied ja nad ei petnud meie ootusi.
Kuna tigude näritud iiriseid oli lausa valus vaadata, võtsin eile labida kätte ja kaevasin iirised kõik välja. Puhastasin nad ära ja tegin lõikekohad söega kokku nagu ikka. Arvasin, et mul on seal kaks erinevat sorti, kuid kui hiljem hakkasin eelmise aasta fotosid vaatama, selgus, et peab olema kolm sorti.
Arvatavasti läksid mul nüüd sinised omavahel väga segi. Üritasin küll silma järgi kuidagi veel sorteerida, aga vaevalt, et sellest midagi kasu oli. 
Igatahes said need kõik nüüd endale koha maja kõrvale pikale iiriste peenrale.
Vahepeal on üles tähendamata jäänud mõned iirised. Üks, mille värv meenutab mulle midagi ebameeldivat, hakkas avanema 4. juuni hommikul:
Samal ajal oli huvitavat tooni sinakas valge iiris suutnud oma õie juba täielikult avada:
Ühe vaesekese on meie tigedad teod väga ära närinud. Luban, et veel sel aastal pääseb iiris tigude juurest kõrgemale pinnasele teiste iiriste juurde ning järgmisel aastal ei pea ta enam tigude ohvriks langema.
2013
Jõe ääres kasvab meil kaks puhmast kollast metsikut võhumõõka:
2013
Esimesed iirised avasid oma õied 1.juunil. Üks nendest arvatavasti vanaema-aegne helekollane, mille kohta leidsin Internetis uidates nimetuse Flavescens (sidrunkollane iiris) ja teine ca 20 aastat tagasi Viljandi turult ostetud kollane.
Ka esimesed kohalikud sinised avasid oma õied koos juuni algusega:
Kas ma kunagi meie nartsissid ka siia üles riputada jõuan? Sellest ju üldse ei räägi, et eile sai kolm väikest reakest maasikaid maha pandud…
Powered by WordPress & Theme by Anders Norén