Eile õhtul nägin Facebookis ühte makramee kuloni tegemise õpetust ja tahtsin seda kohe proovida. Päris samasugust ma ei teinud, aga eriti palju ei muutnud ka.
Autor: Sille Page 9 of 34
Kui ise enam Tartus ei ela, siis ei jõua ka päris kõigega kursis olla, mis linnas toimub. Mingist hetkest hakkas silma ja kõrva jääma, et on tekkinud mingi Aparaaditehas, aga mis see on, sellest polnud mul aimugi. Suvel käisime Aparaaditehase hoovil Müürilille täikal. Ei saanud ma ka siis sellest Aparaaditehasest rohkem aru.
Nüüd oli Ettevõtlusnädala raames võimalik sinna ekskursioonile minna. Võimalust ei saanud ju kasutamata jätta ja ma panin meid sinna kohe kirja. Kogunemine oli Trükimuuseumis ja sealt edasi läkski ekskursioon Lemmit Kaplinksi juhatamisel läbi kogu Aparaaditehase. Vahva koht! Usun, et vähemalt Trükimuuseumisse satume veel.
Meil mõlemal Jaaniga on viimasel ajal tundlikud käed, mis vajavad tavapärasest pisut rohkem sooja. Minu käesoojendaja on suhteliselt suur, sest kasutan seda käsivarre, mitte randme soojendamiseks. Laenasin seda küll lahkelt Jaanile, aga temal oli vaja pigem randmesoojendajat ning minu oma jäi liiga laiaks ning libises õigest kohast kogu aeg ära. Eelmisel aastal ostis ta ise ühe alpaka lõnga. Sellest heegeldasingi talle uue randmesoojendaja. Ja pärast teise ka. Pildistamise juures oli mul loomulikult abimees.
Täna oli küll tuuline, aga samas väga ilusa päikesepaistega ilm. Metsas tuult ei ole, seepärast sinna läksimegi. Teel sinna ja tagasi, tegin mõned pildid pisikestest tegelastest ja ka lihtsalt sügisest.
Eile oli ilus päikeseline päev ja me otsustasime natuke ringi sõita. Pärast Disainiööd tahtsime kindlasti ära käia Võrumaa metsades ja ise üle vaadata metsas asuvad kõlakojad. Leidsime need tänu RMK veebilehele ja viitadele väga kergesti üles. Tundus, et kõlakojad on väga populaarne vaatamisväärsus, sest enne meid oli seal üks seltskond ja pärast meid tuli kohe kaks seltskonda. Meil õnnestus sealset olustikku täitsa kahekesi nautida.
Kõlakojad metsas
Kõlakojad metsas
Tagasiteel käisime Hinni kanjonis. Täitsa uskumatu, milline loodus Eestis on!
Hinni kanjon
Hinni kanjon
Mõned sõbrad
Käisime eile külas. Seal kasvab üks täiega nummar kuts, kellel on nii palju energiat, et tema pildile saamiseks tuli ta kõigepealt ära väsitada. Muidu jäid pildid udused.
Tegelikult fotograafiast ka, sest tahtsin siia kirja panna valgetasakaalu väärtused, millega taevast pildistada.
Ilma Kuu valguseta tähistaeva valgustemperatuur on 2600-3000K. Kuuvalgus on sõltuvalt faasist meie oludes 4000-4400K. Päikesevalgus 5600K. Loojangud 6500-9000K.
Et ma enam ära ei unustaks, kui näiteks virmalisi pildistama lähen.
Just sellise pealkirjaga kursus sai eile õhtul Courseras lõpetatud. Seekord räägiti muutuvatest mõõtühikutest (fluid measurements), meedia päringutest, veebilehtede disainimisest (wireframeshowcase.com), raamistikest ja eriti Bootstrapist (getbootstrap.com)
Eile pärast tööd üritasin kodus veel natuke lillepeenart kaevata, aga tohutu pilv tegi kogu maailma pimedaks ja sääsed korraldasid ka mulle kallaletungi ning ma kolisin tuppa ära.
Varsti märkasin, et õues on imeilus, sest päike oli veel enne loojumist välja tulnud ja kuldas kogu aia üle. Toas laua taga istudes ei näinud ma esialgu päris hästi kõike seda ilu, aga kui Jaan saunavihad akna eest tuppa tõi, siis võisin segamatult õue vahtida. Juss võiks akna pealt oma käpajäljed ka veel kokku korjata, siis oleks eriti tore, aga noh, see on tema “käpakunst”.
Kui väljas oli juba peaaegu pime, märkasin punakat kuusirpi otse üle jõe puude taha vajumas. Kui sellist vaadet pakutakse nii, et ole ainult mees naine ja mine too see foto terrassilt ära, siis ei saa seda ju tegemata jätta. Käisin terassil pilte tegemas nii telekonverteriga kui ka ilma. Vaade oli lihtsalt lummav.
Seejärel avastasin, et Facebooki virmalisteseltskond on juba kuuendat õhtut järjest elevil ning kuigi oli juba aega magama minna, otsustasin ka veel korraks jalad selga võtta ja jõe ääres ära käia. Esimesena nägin paksu udu ning arvasin juba, et ega seal midagi rohkemat olegi. Tegin mõned pildid ja seal oli roheline kaar täitsa olemas. Selline madal ja natuke igav. Klõpsisin nii ja teisiti pilti teha, vahepeal Suurest Vankrist ja vahepeal Linnuteest ja sekka virmalistest ka. Natuke igav oli ja mõtlesin, et peaks ikka tuppa ära minema, sest järgmisel päeval on vaja ju jälle tööle minna, aga jäin veel natuke viivitama sinna. Ja siis see algas! Vaatemäng oli vägev!
Värisevate kätega otsisin kaamerast kohta, kust sai seda intervallvõtte peale panna. Samal ajal tegin kiireid arvutusi, kui suur intervall peaks olema ja mitu võtet ma teha lasen. Järgmise päeva tööpäev vasardas ikka kuklas. Sain kaamera tööle ja jooksin ise korra tuppa, et Jaanile ka teada anda, sest telefoni mul kaasas ei olnud. Pärast lihtsalt seisin kaamera kõrval ja nautisin, nautisin, nautisin. Palja silmaga oli näha nii virmaliste veiklemine kui ka sambad. Imeline!
Ja kõige lõpuks kohtusin aias siiliga.
Et meelest ei läheks ja link ära ei kaoks:
Täiesti tasuta kättesaadav korralik ingliskeelne digifotograafia kursus asub siin: https://sites.google.com/site/marclevoylectures/home
Lisaks on Petapixeli lehel terve nimekiri tasuta kursusi: http://petapixel.com/2014/07/03/best-free-online-photography-courses-tutorials/
Just sellise pealkirjaga raamat sai mul eile loetud. Raamat rääkis veebilehtede kasutatavusest.
Mis on kõige olulisem asi, mida peaksin tegema, kui tahan olla kindel, et mu veebileht või äpp on kerge kasutada? Vastus on väga lihtne: Ära pane mind mõtlema! Kõik, mis vajab mõtlemist, võib olla inimeste jaoks eemaletõukav või hirmutav. Kui tegemist on klikitava nupuga, siis olgu see selgelt arusaadav. Elulised faktid:
- Inimesed ei loe veebilehtedel kõiki tekste, vaid pigem skaneerivad pilguga üle lehe ja otsivad endale huvipakkuvaid märksõnu, teemasid.
- Me ei tee optimaalseid valikuid, me valime esimese, mis tundub meile rahuldav ja piisav. (Gary Klein “Sources of Power: How People Make Decisions”). Põhjuseid on mitu. Esiteks on meil alati kiire. Teiseks ei ole valesti valimine karistatav, sest veebilehitseja ‘Tagasi’-nupp on käeulatuses. Kolmandaks ei pruugi ka valikute põhjalikum kaalumine meie otsuste tulemusi parandada. Ja neljandaks – arvamine ongi lõbusam.
- Me ei mõtle välja, kuidas asjad töötavad. Me vingerdame end läbi. Ja me saame hakkama. Väga vähesed inimesed loevad kasutusõpetusi.
Veebilehte disainides:
- kasuta tavasid
Kui sa ei kasuta tavasid, siis pead olema kindel, et see, millega sa tavad asendad, on nii selge ja ise-enesest mõistetav, et õppida ei ole vaja või annab nii palju lisaväärtust, et väike õppimine ei tee paha.
- loo efektiivseid visuaalseid hierarhiaid
Mis on oluline, olgu suurem! Mis kuuluvad omavahel loogiliselt kokku, olgu visuaalselt ka sarnased.
- jaga lehekülg selgeteks osadeks
- tee väga selgeks, mis on klikitav
Inimesed otsivad elementide/asjade välimusest vihjeid, kuidas neid kasutada. (Don Norman “The Design of Everyday Things”)
- loobu tähelepanu häirivast
- vorminda lehe sisu nii, et seda oleks kerge skaneerida
Pealkirjad, nummerdatud/nupukestega nimekirjad. Väga oluline: pealkiri ei tohi kusagil ‘hulpida’, vaid peab olema järgnevale tekstile lähedal. Lõigud olgu lühikesed. Olulised märksõnad paistku silma. (Ginny Redish “Letting Go of the Words”)
Caroline Jarret, Gerry Gaffney “Forms that Work: Web Forms for Usability”
Jäta ülearused sõnad välja!
Menüüd võiks koosneda vaid neljast-viiest elemendist. Kui neid on rohkem, kipuvad külastajad juba ära eksima. Kõik vähemtähtsad lingid võiks olla jaluses.
Enamik veebikasutajaid eeldavad, et lehe ülaservas vasakul on nö lehe ID, mis on oma olemuselt nupp, millel klikkimine viib esilehele. Paljude kasutajate jaoks on esmatähtis leida otsingulahter. See peab olema võimalikult lihtne ja tavapärane. Otsitakse sõna “Search”, seepärast tuleks hoiduda kasutamast sõna “find”. Kui “Search” on kasutuses otsingulahtri sildina, võiks nupul kasutada sõna “Go”, aga sinna sobib ka väike luubi märk.
Igal lehel olgu nimi (nagu igal tänavalgi)! Ja see nimi peab vastama lingile, mida klikiti.
Sakid on head! Kui kasutad sakke, siis parasjagu aktiivne sakk peaks olema teistest erinev ja lehega ühendatud (st lehe ja saki vahel ei tohiks olla eraldavat joont).
Mõtle kõigi nende punktide peale, mida esileht peab mahutama:
- Lehe identiteet ja missioon. Mis leht see on, miks ma peaks siin olema?
- Lehe hierarhia. Millist sisu võin siit leida ja mida ma siin teha saan ja kuidas see kõik organiseeritud on. Navigatsioon.
- Otsing.
- Isutekitajad. Nagu ajakirja kaas, mis tekitaks isu teada saada, mis kõik veel sees leidub.
- Sisu promo – uusim, parim ja populaarseim sisu nagu kõige loetumad jutud ja parimad pakkumised.
- Detailide promo – kutsuvad mind tutvuma lehe teiste osadega ja proovima teisi detaile.
- Ajakohane sisu – et ma tahaks pidevalt sellele lehele tulla, peaks miski seal pidevalt uuenema. Külastajale peab lehelt näha olema, et see ei ole hüljatud ning info ei ole vananenud.
- Pakkumised
- Otseteed kõige populaarsemate osade juurde
- Registreerimine – kui lehel kasutatakse registreerimist peaks selleks esilehel lingid olema; samuti sisselogimiseks.
Hele villkäpp – ma polnud sellist nime tänase õhtuni vist veel kuulnudki. Nüüd aga tean ma, et tal on imeilus kollane röövik, kellel on punakas sabatutt.
Hele villkäpp
Hele villkäpp
Hele villkäpp
Hele villkäpp
Juhuu!
Vaherida:
murulauk
Järgmine rida maja poolt vaadates vasakult:
- Tume liilia Jaani emalt
- Navona
- Rosella’s Dream
- Treffer
- White Pixels
- Latvia
- Lollypop
Kitsa osa peal esimene rida vasakult:
- Cocktail Twins
- Fata Morgana
- Bonbini
- Oranž naabritädilt
Meie kõige esimene liiliapeenar oli liiga kehva mullaga ja pealegi natuke lohus. Kurb oli vaadata, kuidas liiliad seal vaikselt hääbusid. Otsustasin peenra korralikult ümber kaevata ja seal mulda parandada. Kaevamise osa sai reede õhtul tehtud. Nädalavahetuse veetsime Haapsalus ja nii leidsingi alles täna aega istutama hakata. Ilmataat muidugi arvas, et see pole mõte ega midagi ja lasi korralikul valgel vihmal taevast alla sadada. Nii jõudsingi ainult kõige tagumise rea liiliaid ära istutada.
Tagumine rida maja poolt vaadates vasakult:
- Corrida
- Kentucky
- Schocking
- Kollane tiigerliilia
- Gran Paradiso
- Black out
- Manissa
- Batistero
- Dreamland
- Prato
- Ballroom
- Red County
- Orange Electric
- Oranž kohalik (vist, silt oli nii kustunud, et ei suutnud välja lugeda)
Ma ei mäleta, millal ma viimati Haapsalus käisin. Päriselt seal ringi jalutanud ma vist ei olegi. Ka Jaanil olid Haapsaluga seoses ainult ähmased mälestused. Sellel nädalavahetusel parandasime seda. Broneerisin meile juba ammu terrassiga toa sellises kohas nagu Hapsal Dietrich.
Karja tänaval oli käsitöölaat ja meie toa tänavapoolne aken avanes otse lavale. Natuke selline tunne oli, et meil on kontserdil loožikohad. Jalutasime natuke laadal ja käisime sealses kesklinna A ja O poes, kust kahjuks eriti midagi võtta ei olnud. Vein, mille ostsime, oli paras õudus. Mõnusaid saiakesi ka ei olnud.
Mõnulesime natuke seal korteris, nautisime rõdul õhtupäikest ja päris päikeseloojangu ajaks otsustasime minna promenaadile. See oli ainuõige otsus!
Mul olid tegelikult ka piletid Valge Daami etendusele, aga loojang oli nii ilus, et etendusele me ei jõudnudki. Läksime hoopis Kuursaali sööma. Jaan kiitis oma valitud parti küll väga, aga kõht jäi tal siiski tühjaks. Mina sõin hirveliha ravioole, mis olid maitse poolest ka täitsa head, aga väljanägemine oli kuidagi kuiv ja mitte eriti apetiitne. Toidu kõrvale pakuti ka kukleid, aga neid me ei proovinudki, sest need ei olnud soojad ega ahvatlenud meid. Pigem oli naljakas vaadata, kuidas ettekandjad nendega nagu piljardikuulidega askeldasid.
Hommikul jalutasime veel korra laadal ja vaatasime Haapsalu Pitsipäeva askeldusi. Et ikka kõik olulisemad kohad nähtud oleks, käisime linnusest ka läbi. Seal oli minu jaoks päris tore avastus sealne kirik. Seejärel võtsime suuna kodule, aga mul oli veel hirmus tahtmine Ungru mõisa varemeid vaatama minna. Mäletan, millist muljet need mulle aastaid tagasi avaldasid. Muidugi, kõigepealt tuli raudteejaamas ära käia. Peab tunnistama, et see oli palju toredam koht, kui ma varem arvasin.
Seejärel sõitsime ikkagi Ungru lossi varemete juurde. Mäletan, et kunagi Hiiumaalt tulles olid need varemed minu jaoks vapustav avastus. Päris lähedal ma tookord siiski ei käinud. Nüüd tegime korraliku ringi peale ja käisime natuke varemete vahel ka.
Ungru lossi varemed
Ungru lossi varemed
Ungru lossi varemed
Ungru lossi varemed
Ungru lossi varemed
Ungru lossi varemed
Ungru lossi varemed
Tegelikult otsisin raamatut “Letting Go of the Words: Writing Web Content that Works”. Seda ma ei leidnud, aga leidsin mitmeid artikleid sarnasel teemal. Panen siia mõned asjalikumad mõtted kirja.
Lase oma lehe külastajatel “võtta ja minna”. Selleks:
- tee oma tekst väiksemateks juppideks, millel on selged pealkirjad
- alusta olulise sõnumiga
- kasuta lühikesi lauseid ja lõike
- kasuta loendeid: nupukestega loendeid valikute jaoks ja nummerdatud loendeid juhendite jaoks
- kirjuta ja sisesta mõttega linke
- illustreeri oma lehe sisu fotode ja seletavate tekstidega
Lisasoovitused:
- kasuta (enamasti) otsest kõnet
- kasuta lihtsat keelt
- kasuta võrdlusi (inimestele meeldivad mustrid)
- jäta ülearused sõnad välja
- hoidu ülipikkadest lehekülje pealkirjadest
Julgusta külastajat edasisele tegevusele; mõtle, mida sa tahaks, et külastaja sinu lehel teeks. Vasta küsimustele, mis külastajatel võiks olla. Paku külastajatele seda, mida neil on vaja. Mõtle ka sellele, kuidas külastajad su lehele jõuavad, kas nad kasutavad suure ekraaniga lauaarvutit või hoopis nutitelefoni.
Juhuu! Lõpuks ikka tuli teade, et olen selle kursuse lõpetanud. Järelikult leidsid inimesed mu failid üles ja ka minu h1, img ja div olid olemas.
Makramee tehnikas ehteid on tore teha, sest need saavad suhteliselt ruttu valmis. Mitte nii nagu Haapsalu sallid. Peale selle saab tegemise käigus pidevalt mõelda, kuidas edasi teha, mida muuta. Kogu protsess on selline mõnus loominguline sõlmimine.
Seekord kasutasin kivikeseks rodokroniiti. Ka see sai Viljandi Hansalaadalt Epu käest ostetud.