Autor: Sille Page 19 of 35

Kolmanda päeva hommik. Olime end korralikult välja maganud, mis tähendab seda, et startimise ajaks oli kell juba päris palju. Maksime öömaja eest ja hakkasime navigeerimiseks Norra internetikaarti otsima. Võin kohe etteruttavalt öelda, et seda me vaatamata oma korduvatele püüdlustele ei leidnudki. Poodides oli saada ainult nö kõneajakaarte, aga mitte ühtegi stardikomplekti. Pärast mõningast otsimist hakkasime hoopis tavalist paberil teede kaarti otsima – seda ka polnud! Päris viimasest Norra tanklast oleks saanud, aga siis tundus juba mõttetu. Kusjuures, Taani kaarti näiteks müüdi.

Nojah, Birtavarre poest me kaarti ei saanud ja sõitsime märkide järgi. See on selles mõttes eriline reis, et tavaliselt ma planeerin rohkem, teen korralikuma eeltöö, aga seekord polnud üldse aega ja reis tundus natuke segane. Üks väheseid asju, mida näha tahtsin, oli Gorsabrua sild ja juga selle juures. Õnneks asus see Birtavarrest vähem kui 20 km kaugusel. Usun, et kui me oleksime ööbinud järgmises külakeses, siis me poleks hakanud tagasi sõitma. Nüüd aga pidi sellest saama meie esimene jalutuskäik. Võtsime autoga suuna mäest üles. Võib julgelt öelda, et see oli autole ja ka juhile tõsine katsumus, aga hakkama saime!

Parkisime auto tee äärde ja jalutasime mööda väikest kruusateed. Vahtisime ette ja taha ja kõrvale ega jõudnud ära imestada, milline võib loodus olla. Ühelt nukilt oli sild juba näha ja korraks tekkis küsimus, kas ikka minna edasi või oleme piisavalt näinud. Küll on hea, et läksime! Muidu oleks see suurepärane juga ja kaljulõhe selle all nägemata jäänud. Tüübid sättisid sillal just oma benji hüppe varustust paika ja rääkisid, et see kaljulõhe on 153 meetrit sügav. Muljetavaldav!

Pärast jalutuskäiku sõitsime uuesti mäest alla. Selleks ajaks oli mägise tee servas juba palju rohkem parkivaid autosid. Tee kulges mööda fjordi serva ja aeg-ajalt proovisime asustatud kohtades ikka veel õnne, et interneti kaarti saada. Suvalise poe eest avanes fjordile selline vaade:

Kõigi selliste vaadete juurde tuleb lisada, et ega me oma alalõugu eriti muus asendis hoida ei saanud kui ainult rippumas. Vaated olid lihtsalt nii võimsad! Näiteks tegime tee peal järjekordse peatuse, et korraks vaadet nautida ja kohe natu-natuke hiljem avastasin ma, et seal lähedal on Gildetun, kust pidavat olema üks vägeavamaid vaateid Põhja-Norras. Keerasime siis ka sinna sisse, sest oma silm on ikkagi kuningas ja ma pean tunnistama, et kirjasõna ei valetanud. Pilt seda muidugi päriselt edasi ei anna, aga meeldetuletuseks natuke ikka.

Gildetunil mäe otsas oli tohutu külm tuul ja eriti kaua me seal olla ei suutnud. Temperatuur oli 6 kraadi. Tundus, et selle hotelli hoov on suhteliselt turistimagnet. Rahvast oli lausa bussidega kohale toodud.

Jätkasime oma teed. Järgmine peatus oli meil Jokelfjordi liustiku juures. Meie sõitsime autoga parkimisplatsi ja siis jalutasime natuke, et pilk liustikule heita. Väidetavalt korraldab kohalik ettevõte seal ka paadisõite liustiku juurde. Arvatavasti tuleb selle eest varandus välja käia, seepärast piirdusime eemalt vaatamisega. Kuna liustik oli piisavalt kaugel, siis jäi elamus võib-olla pisut nõrgaks. Mis seal ikka, tuleb kunagi mõne teise liustiku serva peale jalutama minna. See konkreetne olevat Euroopa ainus liustik, mis langeb ookeani. Tagasiteel pidasime kuningliku vaatega piknikku.

 Pikniku käigus sai meile selgeks, et kuigi meil oli plaan minna Alta muuseumisse kaljujooniseid imetlema, jõuaksime sinna nii hilja õhtul, et vaevalt see enam avatud on. Järgmist päeva oodata tundus aga ka aja raiskamisena. Seega tuleb ka Alta muuseumisse minna mõni teine kord (sest see lihtsalt ei saa viimaseks Norra reisiks jääda!). Valisime järgmiseks ööbimiskohaks välja Kirkeporten Camping’u Skarsvågis. Põhiliseks argumendiks oli asukoht. Meie reisi põhieesmärk oli ju ikkagi Nordkapp. Kirkeportenis saime majakese kolmele 650 NOK-i eest (ca 72 eurot). Jõudsime kohale jällegi pärast ametliku sisseregistreerimise aega, aga piisavalt varakult, et keegi meile veel võtma kätte annaks. Silt minu nimega oli igatahes ka juba uksele riputatud, aga seda seekord vaja ei läinud. Tee Skarsvågi oli kõike muud kui joonlauaga tõmmatud.

Teise päeva hommikul võtsime suuna kõige viimasele Soome linnale. Või noh, sel hetkel me veel arvasime, et Kilpisjärvi võiks linn olla. Hiljem selgus, et see on ikka pisike küla. Igatahes Raahest lahkudes paistis päike ja ilm oli jälle kuum. Lohepyrstös ööbisime toas ja sealset hommikusööki me ei võtnud. Parklas kohvi keetma hakata tundus ka kohatu, seepärast oli esimene peatus suvaline tankla, kust sai kohvi ja natuke süüa ka. Pärast seda sõitsime Oulust mööda nii, et ei märganudki, aga siis jäi teeserva koht, millest me ei saanud niisama mööda minna. Koha nimi oli Merihelmi. Tegime väikese jalutuskäigu ja nautisime kiviseid vaateid.

 Liikusime üha põhja poole. Meist vasakule jäi üle jõe juba Rootsi. Vahepeal oli muidugi vaja jalgu sirutada ja tegime pisikese peatuse Ylitornios ning vaatasime läbi traatide Rootsi.

Pärast seda oli järgmine peatus juba põhjapolaarjoonel. Pole küsimustki – pildistamise koht.

Üks meie reisi nö teema-videosid oli see:

Seepärast oli ka elevus suur, kui esimene hopi-hopi tee peal jalutas. Talle järgnesid õige varsti ka teised.

Ilusaid vaateid oli aina rohkem ja rohkem. Suvaline koht teeääres nägi näiteks selline välja:

Vahepeal tegime söögipausi mingi Lapland poe juures ja muidu nautisime niisama vaateid. Esimene lumi tekitas muidugi ka elevust. Viimased kilomeetrid Soome teid tundusid üksildased ja tuletasid Ameerika filme meelde.

Kui olime jõudnud Kilpisjärvile, oli temperatuur langenud seitsme kraadini. Meie plaan oli siinkandis ööbida ja seepärast vaatasime natuke ringi, kuid jõudsime järeldusele, et me ei suuda sellises kohas telgivaiu maasse lüüa. Mitte ühtegi mõistlikku telkimiskohta ei paistnud.

Vaatasime, vaatasime ja vaatasime veel ning booking.com pidi meid jälle aitama. Väga lähedal midagi ei leidnud. Enam-vähem hinnaga koht oli High-North Camp Birtavarre – 485 NOK-i majake kolmele. Otsustasimegi selle kasuks, sõitsime uuesti natuke tagasi, et veel Soomes tankida ja asusime teele.

Hämmastav, aga koos piiri ületamisega muutus ka loodus nagu noaga lõigatult. Kui enne olime vaimustunud Soome loodusest, siis nüüd tundus see kahvatuvat. Norra lõi meid oma mägede, kärestike, jugade ja fjordidega lihtsalt pahviks.

Kogu tee Birtavarresse oli meil tunne, et oleme hiljaks jäänud. Nojah, sisseregistreerimine oli ametlikult kella kaheksani õhtul, meie aga jõudsime kohale pisut enne keskööd. Korraks oli kahtlus, et mis nüüd siis saab ja ma jõudsin juba valida selle telefoninumbri, millelt väljaspool tööaega infot saama pidi. Siis aga nägin kollast silti ühe karbikese küljes. Sildil oli minu nimi ja karbis omakorda meie hütikese võti. Oh, kui lihtsad lahendused võivad mõnel asjal olla. Kolisime oma hütti sisse ja nautisime ümbrust. Kämping asus kahe suure mäe vahel orus, vahetult ühe laheda ojakese kõrval. Mäe küljel paistis üks juga. Imeilus asukoht! Ja kui valge seal oli!

Reisi esimese päeva hommik algas stardiga kell kuus. Meil oli broneering kella poole üheteistkümnesele laevale ja check-in-i jõudsime suhteliselt täpselt tund enne laeva väljumist. Enne seda jõudsime veel imekiirelt tankida. Oli ilus soe ja päikesepaisteline ilm. Laevasõit kestis kaks tundi ja me olime endale selleks ajaks ka hommikusöögi broneerinud, et Helsinkis pärast mitte aega raisata.

Helsinki sadamas oli esimene käik sadamahoonesse, et osta endale Saunalahti ettemaksuga intereneti kaart. Kuna sealses putkas oli ainult kolmepäevaseid, siis ostsin kaks tükki á 6 eurot. Helsinkist võtsime suuna Oulu peale. Meil oli plaan Botnia lahele pilk peale visata enne kui suurt merd vaatama läheme. Mida lähemale me Oulule jõudsime, seda vihmasemaks muutus ilm ja minus lõi välja mingi pirts, kes ei taha vihmase ilmaga telki üles panna. Otsisin vaikselt booking.comist võimalikke ööbimiskohti ja üllatus-üllatus leidsin koha, kus saime kolmekesi 25 euro eest ööbida. Teised olid selle plaaniga kiirelt nõus ja nii muutsime natuke kurssi ja sõitsime kohta nimega Raahe. Seal asus Hostel Lohenpyrstö. Jõudsime suhteliselt hilja kohale ja läksime vaatama, kas on veel kedagi, kes meid seal vastu võtaks. Ülakorruselt tuli keegi härra ja palus meil täita külastajakaardid. Tundus, et tegelikult oli mõeldud, et iga inimene maksab oma ööbimise eest 25 eurot, sest härral tekkis sellega korraks mingi segadus, aga mina pistsin talle kohe oma booking-i kinnituse silma alla, kus oli selgelt kirjas, et toa kohta 25 eurot. Tuba oli pisike, aga väga huvitav. Magasime nagu väikestes karpides. Hoones oli olemas saunaruum, mis meie saabumise ajaks oli jahe, kuid vesi oli kuum ja mõnus. Muid teenuseid me ei tarbinud.

Enne magamaminekut käisime natuke ringi jalutamas. Hostel asus põhimõtteliselt otse Botnia lahe kaldal ja väikese jalutuskäigu kaugusel oli linnuvaatlustorn, kuhu meil oli vaja ronida, et vaadet nautida.