Ükspäev avastasin, et ma ei olegi hostadest viimasel ajal pilte teinud. Täna parandasin selle vea.
Kolm kõige olulisemat ja taime arenguks ning kasvuks vajalikku keemilist elementi on lämmastik, fosfor ja kaalium. Lämmastik soodustab taimede kasvu. Fosfor on vajalik õite ja viljade arenguks, tugeva juurtesüsteemi loomisesks ja mugulate küpsemiseks. Kaalium soodustab uute lehepungade teket ja võtab osa taeime vee ja toitainete transpordist.
Tuleb meeles pidada, et lämmastikusisaldusega väetisi kasutatakse ainult kevadel, kui taimed suudavad seda omastada ja see on vajalik kasvuprotsessile. Sügisel kasutatakse fosfori- ja kaaliumiväetisi.
TM Kodu & Ehitus September 2014
Esimene päevaliilia õis on lahti, raudrohi õitseb, kirjuliilia õitseb, habenelgid õitsevad jne jne jne.
Pojengide hiilgeaeg on kohe-kohe käes. Sel aastal on meil juba päris mitut tooni õisi pojengipeenras, kuid kõik ei ole veel ootuspärase välimusega. Loodame, et kui neile natuke aega anda, on veel muudatusi oodata. Kollane puispojeng ju suutis meid sel aastal üllatada. Miks siis mitte teised.
Kui meie juurest terrassilt naabrite poole vaadata, on naabrite maja katusel üks linnupesa. Teadmatud nagu me oleme, arvasime kogu aeg, et see on mingi kajaka pesa. Nüüd aga selgus, et tegemist on hoopis mingi tiiruga. Kas see on jõgitiir?
Algne plaan oli eile hommikul Äntu järvesid vaatama sõita, aga kuna ilm oli juba vihmane, siis tundus see suht mõttetu ettevõtmine. Tartusse oli ikkagi vaja sõita, sest meie telk oli kohale jõudnud ja tuli koju tuua. Poolel teel arvas Jaan, et sõidaks siis hoopis Mustlasse tema vennale külla. Ilm oli ilusamaks läinud ja päike välja tulnud. No miks ka mitte, lähme siis Mustlasse. Vahel on nii mõnus lihtsalt istuda ja lobiseda. Meie suured suud viisid asjad selleni, et koju sõitsime koos ühe suure mätta kõrreliselehise iirisega ja ühe näärelehise kibuvitsa pojakesega.
Öösel oli Jussil õue vaja minna. Vaatasin kella nelja ajal aknast välja ja suurest imetlusest ärkasin üles. Õues oli kuni kaseni suur-paks udu, kuid kase latv oli päikesest valgustatud – imeline!
Tänane päev oli väga töökas. Mina niitsin muru ära, kastsin nagu hull ja istutasin eilsed kaaslased maha. Jaan möllas terrassil ja Jaani poeg kaevas kuumas päikeses vundamenti lahti. Korjasime esimesed aedmaasikad ära ja saime suud magusaks. Enne ei olnud lihtsalt raatsinud neid veel ära võtta, aga nüüd olid marjad tõesti üleni ilusad punased.
Pärast seda kui endale teksalapiseeliku tegin, on mõte veel ühest lapiseelikust mind päris korralikult närinud. Jõudsin isegi mitu korda kangapoodi inspiratsiooni ammutama, aga pihta hakkamisega läks aega. Täna sai järjekordne lapiseelik siiski valmis ja hämmastaval kombel sobib see päris paljude teiste riietega kokku. Lõpetatud projekti üle on rõõm nii suur, et natuke hullumeelse lapimuti tunne on.
Täna nägi Juss aknast, et õues kõnnib üks must kass. Temaga ma kahjuks pikemalt tutvust teha ei saanud, sest ta jooksis mind nähes kohe ära. Naabrite hall kass oli aga nõus isegi pildile jääma. Tal on kevadiselt raske ja kräu tuleb väga tihti suust. Päris tore, et meie Juss ei tea, mis teda niimoodi karjuma peaks ajama.
Ootasin täna pikisilmi vihma. Mingi mõttetu kogus isegi sadas. Vahepeal käisin vaatamas, ei olnud isegi mitte viite millimeetrit ära niisutanud.
Praegu on aias imeline aeg – iirised õitsevad täiel rinnal. Ma ei jõuagi neid enam päris igal õhtul pildistama, aga praeguseks on enam-vähem kõik juba ka oma õie lahti teinud.
Muidugi ei ole iirised ainsad, kes õitsevad. Mõned päevad tagasi avanesid ebajasmiini õied. Täna märkasime, et esimene kirjuliilia oli lahti läinud. Sinilatv on ka alustanud. Siniladva puhul on huvitav see, et osad oksad on valgete õitega.
Mõned asjad tunduvad algul väga loogilised, aga kui neid järgmisel korral vaja teada, siis on ikka kerge segadus, et kuidas siis nüüd õige oli. Hakkasin uut lapiseelikut õmblema ja kasutan jällegi krookimistalda. Milliseid seadeid kasutan? Sirge õmblus, nõela asend nullis. Tegin testimiseks kolm 20 cm riideriba. Iga riba krookisin erineva piste pikkusega. Nagu pildilt näha, on tulemus seda rohkem kroogitud, mida pikem on piste pikkus.
Imeline õhtu!
Nägin internetis ilusat kotikest ja selle heegelskeemi ega suutnud end kuidagi tagasi hoida. Mis ma sellega nüüd teen?
Sel aastal on iirised pisut hilisemad kui eelmisel aastal. Kõige esimestena alustasin eelmisel aastal Võhmast toodud iirised. Keegi muidugi oli jõudnud juba osad õied maha joosta. Seepärast on teine pilt ‘Brassie’-st ka juba toas vaasis tehtud. ‘Candleflame’ jääb meil arvatavasti sel aastal nägematagi. Ikka samal põhjusel.
Kunagi ammu (vist aastal 2012) ostsime endale Jaapani puispojengi, mis pidi meie teada kollane olema. Istutasime ta tookord ülemisse aeda maha, aga eriti hästi talle seal ei meeldinud, kuigi ta ka seal õitses. Kollane ta muidugi polnud. Oli hoopis valge. Mingil hetkel sai ta ümber istutatud ja sel aastal tundub ta päris hoogsalt kasvavat. Nüüd avastasin, et on õienuppe lahti ajama hakanud ja need on – kollased!!!
Seda pilti vaadates tuli mul meelde kunagine lööklause: “Erinevus rikastab“.
Täna oli imeline soe laupäev. Selline, mil ei taha mitte kusagile minna, vaid mille tahaks lihtsalt mõnusalt oma aias veeta. Mina korrastasin peenarde servi ja istutasin suurest peenrast kaks tulpi alumisse tulbipeenrasse ümber. Jaan pügas hekki. Juss magas toas nagu tavaliselt ja käis ainult vahepeal meid aitamas.
Eelmisel nädalavahetusel käisime Peetri kirikus leeri lõpetamisel ja kuulsime ühtlasi ka, et sel reedel toimub Tartus Kirikute öö. Haarasin tutvustava vihikukese kaasa ja leidsin sealt mõned kirikud, mis mind tõesti huvitasid. Õnneks oli Jaan nõus minuga kaasa tulema.
Esimesena käisime Sõbra tänaval asuvas Tartu Pühade Aleksandrite kirikus. Huvitav fakt on see, et talvel peetakse teenistusi kiriku alumises saalis, sest ülemist ei jõuta kütta. Nelipühadest kolitakse siis ülemisse saali.
Sealt edasi läksime Pauluse kirikusse. Eelmisel sügisel käisime seal küll ka kontserdil, kuid seekord lubati meid ka kiriku alla krüpti ja kolumbaariumisse.
Viimasena külastasime Magasini tänaval asuvat Tartu Jumalasünnitaja Uinumise katedraali (nii oli tutvustavas vihikukeses kirjas). Väga huvitav kirik! Vahtisime suu ammuli. Tegin pilti senikaua kuni valvuritädi mölisema tuli. Millegipärast arvas ta, et pildistamine kahandab kiriku väärtust või midagi muud sarnast ebaloogilist.
Eelmisel aastal käisime Võhmas mingil lillepäeval ja tegime sealsete iirisemüüjate hulgas puhta töö. Nüüd hakkavad esimesed sealt ostetud taimed õitsema. Sulev Savisaarelt saadud ‘Imeline’ ja ‘Toonik’ ongi juba oma õied lahti teinud.
Täna kolisid meie tiiki 11 väikest valgeamuuri. Loodetavasti suudavad nad natukenegi meie tiiki igasugusest rohelisest jamast puhtamaks süüa.
Nende kalade kohta kirjutatakse nii: Valgeamuur on kala, kelle looduslik leviala asub Kaug–Idast kuni Lõuna–Hiinani. Kalad kasvavad kuni 120 cm pikkusteks ja kuni 30 kg raskusteks. Kuna kalad on taimtoidulised, ja söövad ööpäevas vähemalt samapalju kui ise kaaluvad, on nad asendamatud abilised tiikides ja muudes veekogudes taimede liigse vohamisemise ohjeldamisel. Sügavamates tiikides (al.2-3m) talvitub probleemideta. Kuna meie oludes looduslikult ei paljune, siis võõrliigina meie loodust ka ei ohusta.
Neid kasvatab ja müüb Võrumaal asuv Jaaniraotu talu.
Eelmisel aastal tõime Võhmast Sulev Savisaare käest mõned iirised. Esimesed neist avavad juba oma õisi. Ka madal lilla, mille kõige esimesena ema juurest tõin, avaneb juba.
Powered by WordPress & Theme by Anders Norén