Pildikesi elust enesest

Autor: Sille Page 19 of 35

Raahe – Birtavarre

Teise päeva hommikul võtsime suuna kõige viimasele Soome linnale. Või noh, sel hetkel me veel arvasime, et Kilpisjärvi võiks linn olla. Hiljem selgus, et see on ikka pisike küla. Igatahes Raahest lahkudes paistis päike ja ilm oli jälle kuum. Lohepyrstös ööbisime toas ja sealset hommikusööki me ei võtnud. Parklas kohvi keetma hakata tundus ka kohatu, seepärast oli esimene peatus suvaline tankla, kust sai kohvi ja natuke süüa ka. Pärast seda sõitsime Oulust mööda nii, et ei märganudki, aga siis jäi teeserva koht, millest me ei saanud niisama mööda minna. Koha nimi oli Merihelmi. Tegime väikese jalutuskäigu ja nautisime kiviseid vaateid.

 Liikusime üha põhja poole. Meist vasakule jäi üle jõe juba Rootsi. Vahepeal oli muidugi vaja jalgu sirutada ja tegime pisikese peatuse Ylitornios ning vaatasime läbi traatide Rootsi.

Pärast seda oli järgmine peatus juba põhjapolaarjoonel. Pole küsimustki – pildistamise koht.

Üks meie reisi nö teema-videosid oli see:

Seepärast oli ka elevus suur, kui esimene hopi-hopi tee peal jalutas. Talle järgnesid õige varsti ka teised.

Ilusaid vaateid oli aina rohkem ja rohkem. Suvaline koht teeääres nägi näiteks selline välja:

Vahepeal tegime söögipausi mingi Lapland poe juures ja muidu nautisime niisama vaateid. Esimene lumi tekitas muidugi ka elevust. Viimased kilomeetrid Soome teid tundusid üksildased ja tuletasid Ameerika filme meelde.

Kui olime jõudnud Kilpisjärvile, oli temperatuur langenud seitsme kraadini. Meie plaan oli siinkandis ööbida ja seepärast vaatasime natuke ringi, kuid jõudsime järeldusele, et me ei suuda sellises kohas telgivaiu maasse lüüa. Mitte ühtegi mõistlikku telkimiskohta ei paistnud.

Vaatasime, vaatasime ja vaatasime veel ning booking.com pidi meid jälle aitama. Väga lähedal midagi ei leidnud. Enam-vähem hinnaga koht oli High-North Camp Birtavarre – 485 NOK-i majake kolmele. Otsustasimegi selle kasuks, sõitsime uuesti natuke tagasi, et veel Soomes tankida ja asusime teele.

Hämmastav, aga koos piiri ületamisega muutus ka loodus nagu noaga lõigatult. Kui enne olime vaimustunud Soome loodusest, siis nüüd tundus see kahvatuvat. Norra lõi meid oma mägede, kärestike, jugade ja fjordidega lihtsalt pahviks.

Kogu tee Birtavarresse oli meil tunne, et oleme hiljaks jäänud. Nojah, sisseregistreerimine oli ametlikult kella kaheksani õhtul, meie aga jõudsime kohale pisut enne keskööd. Korraks oli kahtlus, et mis nüüd siis saab ja ma jõudsin juba valida selle telefoninumbri, millelt väljaspool tööaega infot saama pidi. Siis aga nägin kollast silti ühe karbikese küljes. Sildil oli minu nimi ja karbis omakorda meie hütikese võti. Oh, kui lihtsad lahendused võivad mõnel asjal olla. Kolisime oma hütti sisse ja nautisime ümbrust. Kämping asus kahe suure mäe vahel orus, vahetult ühe laheda ojakese kõrval. Mäe küljel paistis üks juga. Imeilus asukoht! Ja kui valge seal oli!

Tartu – Raahe

Reisi esimese päeva hommik algas stardiga kell kuus. Meil oli broneering kella poole üheteistkümnesele laevale ja check-in-i jõudsime suhteliselt täpselt tund enne laeva väljumist. Enne seda jõudsime veel imekiirelt tankida. Oli ilus soe ja päikesepaisteline ilm. Laevasõit kestis kaks tundi ja me olime endale selleks ajaks ka hommikusöögi broneerinud, et Helsinkis pärast mitte aega raisata.

Helsinki sadamas oli esimene käik sadamahoonesse, et osta endale Saunalahti ettemaksuga intereneti kaart. Kuna sealses putkas oli ainult kolmepäevaseid, siis ostsin kaks tükki á 6 eurot. Helsinkist võtsime suuna Oulu peale. Meil oli plaan Botnia lahele pilk peale visata enne kui suurt merd vaatama läheme. Mida lähemale me Oulule jõudsime, seda vihmasemaks muutus ilm ja minus lõi välja mingi pirts, kes ei taha vihmase ilmaga telki üles panna. Otsisin vaikselt booking.comist võimalikke ööbimiskohti ja üllatus-üllatus leidsin koha, kus saime kolmekesi 25 euro eest ööbida. Teised olid selle plaaniga kiirelt nõus ja nii muutsime natuke kurssi ja sõitsime kohta nimega Raahe. Seal asus Hostel Lohenpyrstö. Jõudsime suhteliselt hilja kohale ja läksime vaatama, kas on veel kedagi, kes meid seal vastu võtaks. Ülakorruselt tuli keegi härra ja palus meil täita külastajakaardid. Tundus, et tegelikult oli mõeldud, et iga inimene maksab oma ööbimise eest 25 eurot, sest härral tekkis sellega korraks mingi segadus, aga mina pistsin talle kohe oma booking-i kinnituse silma alla, kus oli selgelt kirjas, et toa kohta 25 eurot. Tuba oli pisike, aga väga huvitav. Magasime nagu väikestes karpides. Hoones oli olemas saunaruum, mis meie saabumise ajaks oli jahe, kuid vesi oli kuum ja mõnus. Muid teenuseid me ei tarbinud.

Enne magamaminekut käisime natuke ringi jalutamas. Hostel asus põhimõtteliselt otse Botnia lahe kaldal ja väikese jalutuskäigu kaugusel oli linnuvaatlustorn, kuhu meil oli vaja ronida, et vaadet nautida.

 

Punutud aed

Kevadel tegi Jaan pojengipeenra serva pajuvitstest punutud aia. Ootasin kogu aeg, millal pojengid sealt lõpuks üle kaarduma hakkavad. Aga… sel aastal vist ei hakkagi, sest kogu aeg on sellised tuuled, et kõik taimed on suht kummuli puhutud. Samas võib-olla ma olen jälle liiga kannatamatu. Kõik pojengi ju veel ei õitse. Saame näha.

DSC_7533-Edit-1-2

Meie roosihekk hakkab ka vaikselt vormi võtma. Pikapeale on mõned pargiroosid isegi kasvama läinud ja näitavad nüüd oma õisi. ‘Hansaland’ on päris armas ja põõsa suuruse kohta õitseb rikkalikult.

Hostad

Ükspäev avastasin, et ma ei olegi hostadest viimasel ajal pilte teinud. Täna parandasin selle vea.

Väetised

Kolm kõige olulisemat ja taime arenguks ning kasvuks vajalikku keemilist elementi on lämmastik, fosfor ja kaalium. Lämmastik soodustab taimede kasvu. Fosfor on vajalik õite ja viljade arenguks, tugeva juurtesüsteemi loomisesks ja mugulate küpsemiseks. Kaalium soodustab uute lehepungade teket ja võtab osa taeime vee ja toitainete transpordist.

Tuleb meeles pidada, et lämmastikusisaldusega väetisi kasutatakse ainult kevadel, kui taimed suudavad seda omastada ja see on vajalik kasvuprotsessile. Sügisel kasutatakse fosfori- ja kaaliumiväetisi.

TM Kodu & Ehitus September 2014

Uusi õisi meie aias

Esimene päevaliilia õis on lahti, raudrohi õitseb, kirjuliilia õitseb, habenelgid õitsevad jne jne jne.

Pojengid

Pojengide hiilgeaeg on kohe-kohe käes. Sel aastal on meil juba päris mitut tooni õisi pojengipeenras, kuid kõik ei ole veel ootuspärase välimusega. Loodame, et kui neile natuke aega anda, on veel muudatusi oodata. Kollane puispojeng ju suutis meid sel aastal üllatada. Miks siis mitte teised.

Tiir

Kui meie juurest terrassilt naabrite poole vaadata, on naabrite maja katusel üks linnupesa. Teadmatud nagu me oleme, arvasime kogu aeg, et see on mingi kajaka pesa. Nüüd aga selgus, et tegemist on hoopis mingi tiiruga. Kas see on jõgitiir?

DSC_7474-1-2

Mõnus nädalavahetus

Algne plaan oli eile hommikul Äntu järvesid vaatama sõita, aga kuna ilm oli juba vihmane, siis tundus see suht mõttetu ettevõtmine. Tartusse oli ikkagi vaja sõita, sest meie telk oli kohale jõudnud ja tuli koju tuua. Poolel teel arvas Jaan, et sõidaks siis hoopis Mustlasse tema vennale külla. Ilm oli ilusamaks läinud ja päike välja tulnud. No miks ka mitte, lähme siis Mustlasse. Vahel on nii mõnus lihtsalt istuda ja lobiseda. Meie suured suud viisid asjad selleni, et koju sõitsime koos ühe suure mätta kõrreliselehise iirisega ja ühe näärelehise kibuvitsa pojakesega.

Öösel oli Jussil õue vaja minna. Vaatasin kella nelja ajal aknast välja ja suurest imetlusest ärkasin üles. Õues oli kuni kaseni suur-paks udu, kuid kase latv oli päikesest valgustatud – imeline!

Tänane päev oli väga töökas. Mina niitsin muru ära, kastsin nagu hull ja istutasin eilsed kaaslased maha. Jaan möllas terrassil ja Jaani poeg kaevas kuumas päikeses vundamenti lahti. Korjasime esimesed aedmaasikad ära ja saime suud magusaks. Enne ei olnud lihtsalt raatsinud neid veel ära võtta, aga nüüd olid marjad tõesti üleni ilusad punased.

Hullumeelne lapimutt

Pärast seda kui endale teksalapiseeliku tegin, on mõte veel ühest lapiseelikust mind päris korralikult närinud. Jõudsin isegi mitu korda kangapoodi inspiratsiooni ammutama, aga pihta hakkamisega läks aega. Täna sai järjekordne lapiseelik siiski valmis ja hämmastaval kombel sobib see päris paljude teiste riietega kokku. Lõpetatud projekti üle on rõõm nii suur, et natuke hullumeelse lapimuti tunne on.

Külaliskassid

Täna nägi Juss aknast, et õues kõnnib üks must kass. Temaga ma kahjuks pikemalt tutvust teha ei saanud, sest ta jooksis mind nähes kohe ära. Naabrite hall kass oli aga nõus isegi pildile jääma. Tal on kevadiselt raske ja kräu tuleb väga tihti suust. Päris tore, et meie Juss ei tea, mis teda niimoodi karjuma peaks ajama.

Ootasin täna pikisilmi vihma. Mingi mõttetu kogus isegi sadas. Vahepeal käisin vaatamas, ei olnud isegi mitte viite millimeetrit ära niisutanud.

Peaesinejaks on iirised

Praegu on aias imeline aeg – iirised õitsevad täiel rinnal. Ma ei jõuagi neid enam päris igal õhtul pildistama, aga praeguseks on enam-vähem kõik juba ka oma õie lahti teinud.

Muidugi ei ole iirised ainsad, kes õitsevad. Mõned päevad tagasi avanesid ebajasmiini õied. Täna märkasime, et esimene kirjuliilia oli lahti läinud. Sinilatv on ka alustanud. Siniladva puhul on huvitav see, et osad oksad on valgete õitega.

 

Krookimistald

Mõned asjad tunduvad algul väga loogilised, aga kui neid järgmisel korral vaja teada, siis on ikka kerge segadus, et kuidas siis nüüd õige oli. Hakkasin uut lapiseelikut õmblema ja kasutan jällegi krookimistalda. Milliseid seadeid kasutan? Sirge õmblus, nõela asend nullis. Tegin testimiseks kolm 20 cm riideriba. Iga riba krookisin erineva piste pikkusega. Nagu pildilt näha, on tulemus seda rohkem kroogitud, mida pikem on piste pikkus.

8. juuni

Imeline õhtu!

Kotike

Nägin internetis ilusat kotikest ja selle heegelskeemi ega suutnud end kuidagi tagasi hoida. Mis ma sellega nüüd teen?

DSC_7247-1-2

Iirised õitsevad

Sel aastal on iirised pisut hilisemad kui eelmisel aastal. Kõige esimestena alustasin eelmisel aastal Võhmast toodud iirised. Keegi muidugi oli jõudnud juba osad õied maha joosta. Seepärast on teine pilt ‘Brassie’-st ka juba toas vaasis tehtud. ‘Candleflame’ jääb meil arvatavasti sel aastal nägematagi. Ikka samal põhjusel.

Jaapani puispojeng

Kunagi ammu (vist aastal 2012) ostsime endale Jaapani puispojengi, mis pidi meie teada kollane olema. Istutasime ta tookord ülemisse aeda maha, aga eriti hästi talle seal ei meeldinud, kuigi ta ka seal õitses. Kollane ta muidugi polnud. Oli hoopis valge. Mingil hetkel sai ta ümber istutatud ja sel aastal tundub ta päris hoogsalt kasvavat. Nüüd avastasin, et on õienuppe lahti ajama hakanud ja need on – kollased!!!

DSC_7216-1-2

Erinevus rikastab

Seda pilti vaadates tuli mul meelde kunagine lööklause: “Erinevus rikastab“.

DSC_7217-1-2

Aiatöö laupäevak

Täna oli imeline soe laupäev. Selline, mil ei taha mitte kusagile minna, vaid mille tahaks lihtsalt mõnusalt oma aias veeta. Mina korrastasin peenarde servi ja istutasin suurest peenrast kaks tulpi alumisse tulbipeenrasse ümber. Jaan pügas hekki. Juss magas toas nagu tavaliselt ja käis ainult vahepeal meid aitamas.

Kirikute öö

Eelmisel nädalavahetusel käisime Peetri kirikus leeri lõpetamisel ja kuulsime ühtlasi ka, et sel reedel toimub Tartus Kirikute öö. Haarasin tutvustava vihikukese kaasa ja leidsin sealt mõned kirikud, mis mind tõesti huvitasid. Õnneks oli Jaan nõus minuga kaasa tulema.

Esimesena käisime Sõbra tänaval asuvas Tartu Pühade Aleksandrite kirikus. Huvitav fakt on see, et talvel peetakse teenistusi kiriku alumises saalis, sest ülemist ei jõuta kütta. Nelipühadest kolitakse siis ülemisse saali.

Sealt edasi läksime Pauluse kirikusse. Eelmisel sügisel käisime seal küll ka kontserdil, kuid seekord lubati meid ka kiriku alla krüpti ja kolumbaariumisse.

Viimasena külastasime Magasini tänaval asuvat Tartu Jumalasünnitaja Uinumise katedraali (nii oli tutvustavas vihikukeses kirjas). Väga huvitav kirik! Vahtisime suu ammuli. Tegin pilti senikaua kuni valvuritädi mölisema tuli. Millegipärast arvas ta, et pildistamine kahandab kiriku väärtust või midagi muud sarnast ebaloogilist.

Page 19 of 35

Powered by WordPress & Theme by Anders Norén