Reede, 28.07
Eelmisel reedel sõitsime kõigepealt Kuivastusse, et sealt praamile minna. Me ei olnud kumbki juba päris ammu enam Saaremaal käinud. Praamipilet oli ette ära ostetud ja sadamas sujus kõik imekiiresti. Isegi nii kiiresti, et saime varasemale praamile kui broneerinud olime.
Virtsus võtsime kohe suuna Kuressaarele, kuhu olin meile kolmeks ööks majutuse broneerinud. Ilma pikemate kommentaarideta võib öelda, et kuigi perenaine oli väga meeldiv inimene, ei jäänud me majutusega üldsegi rahule, sest kõik oli kuidagi ebamugav. Tekk, padi ja voodipesu tundusid väga sünteetilisest materjalist ja isegi minul oli raske magama jääda (tavaliselt uinun kohe kui pea patja puudutab). Kõige olulisem puudus aga oli see, et kuigi korteris oli elektripliit, siis see tegelikkuses ei töötanud. Pliidirauad lihtsalt ei läinud kuumaks. See fakt nullis minu kavatsuse ise süüa teha ning me pidime väljas söömas käima. Mulle muidugi meeldis, aga rahakotile kindlasti mitte.
Olime küll planeerinud kohe algatuseks Kuressaare Lossi jalutada, kuid ilm otsustas, et on õige aeg sadama hakata ja me ei tahtnud läbi vihma jalutada. Istusime hoopis uuesti autosse ja käisime esimese asjana Sõrve poolsaare tipus ära.
Sõrvest tagasi Kuressaarde ei sõitnud me muidugi mitte kõige otsemat teed mööda, vaid tegime poolsaarele korraliku ringi peale. Lausa tee peale paistsid ära kivitornid.
Ohesaare pank oli kohe varsti pärast neid tornikesi. Sealsamas on ka pukktuulik, mida on võimalik ööbimiseks rentida.
Jämajas käisime kirikut vaatamas, aga kõikidest Saaremaal nähtud kirikutest ma siin praegu rääkima ei hakka, sest neid oli nii palju, et pidasin paremaks need eraldi postitusse koondada. Keda huvitab, see vaatab Saaremaa kirikute pilte siit.
Üks koht, mida kindlasti näha tahtsin, oli Kaugatoma pank. Lootsin seal kivistisi ehk sõrmuspaas näha, aga loomulikult ei näinud. Pöördusime Kuressaarde tagasi, sest õhtuks olid meil plaanid tehtud: C-Jami kontsert Ahrensburgi terassil.
Laupäev, 29.07
Laupäeva hommikul otsisime esimese asjana kohta, kus süüa. Sattusime mingite eriti uimaste pannkoogiküpsetajate juurde, kus tellimuse täitmine võttis pool tundi. Pärast seda läksime Kuressaare lossi, sest eelmisel päeval jäi seal ju käimata.
Seejärel jätkasime oma automatka ümber Saaremaa. Vaatasime jälle mõned kirikud ära ja siis otsustasime Regio kaardil märgitud ilusat vaadet otsima minna. Selleks pidime läbima päris pika munakivitee. Kui kaardi järgi tundus õige aeg ära keerata, me seda siiski ei teinud, sest see tee viis ikka päris metsa. Sõitsime hoopis munakiviteed edasi. Jõudsime välja Papissaare sadamasse. See oli muljetavaldav! Seal seisis 20-30 autot, kuid inimesi ei olnud kusagil. Olgu, pärast siiski nägime kahte inimest, aga üldiselt oli natuke maailmalõpu tunne. Tagantjärele võib öelda, et just see sadam jättis meile kogu reisi jooksul elavaima mulje.
Järgmisena tahtsime minna Kiipsaare tuletorni vaatama. Läbisime jälle väga ägeda tee. Seekord oli selleks kitsas ja käänuline liivatee ning jõudsime parklasse, kust viis tee küll veel edasi, kuid kus oli kõvasti keelav silte ees ja tuletornini jäi veel pea viis kilomeetrit. Sellega ei olnud me kahjuks arvestanud ning matkaks valmis me polnud. Pole midagi, järgmisel korral oleme targemad ja teeme selle matka ära. Seekord aga otsustasime, et jalutame lähima mereni. See kohises nii kutsuvalt.
Järgmisena jäi meie teele ette Veere vaateplatvorm. Loomulikult oli meil vaja ka trepist alla mere äärde kõndida.
Vahepeal käisime Mustjalas poes ja seejärel oli meil järgmine peatus Tagarannas. Ka siin olid inimesed hulluks läinud ja lapikuid kive ükseise peale ladunud. Viskasime juba pilgu Panga panga poole, sest sinna oli meil sel õhtul veel plaanis jõuda.
Aga veel enne Pangale sõitmist oli meil vaja ära käia Ninase vaatetornis ja “Estonia” mälestusmärgi juures.
Mälestusmärgi juures läks nii, et ühtegi pilti ei teinudki. Seal olid lisaks veel väga huvitavad kaevikud, kuid nendest ei osanud pilti teha. Nautisime hoopis kohapeal olemist. Järgmine peatuspaik oli Panga pank.
Mäletan seda kohta üheksakümnendate algusest. Käisime seal isa ja vennaga jalutamas ja piknikku pidamas. Kadakate vahel, metsikult. Nüüd sellele tagasi mõtlemine paneb natuke lollakalt naeratama. Praegune suur ja lai parkimisplats, niidetud alad ja kokkuvõttes steriilne turismiatraktsioon erinevad toonasest Panga pangast nagu öö ja päev. Jah, muidugi, pank on ikka samasugune, aga kogu selle ümbrus …
Teine koht, mis on samuti täiesti ära turismistatud, on Angla. Tuulikutele oli aed ümber ehitatud ja nende lähemalt vaatamise eest küsiti 3,5 eurot. Kuna sealne külastuskeskus oli avatud õhtul kella kaheksani ja meie jõudsime sinna kümme minutit enne sulgemist, siis me ei hakanud neile seda raha andma ja vaatasime tuulikuid aia tagant.
Pühapäev, 30.07
Pühapäeva hommikul otsustasime kõigepealt Kaali meteoriidikraatri üle vaadata.
Kunagi olen ka sealses muuseumis käinud, aga sel korral meil ei õnnestunud sinna sisse pääseda. Me lihtsalt ei leidnud õiget ust, võib-olla seda ei olnudki, võib-olla oli muuseum pühapäeval kinni. Ei tea, me ei olnud eriti agarad otsima ka. Sõitsime hoopis edasi. Ikka paari kiriku juurest mööda ja uuesti Saaremaa põhjarannikule. Jaani külas olid mõned ilusad vaated.
Maasi maalinn on üks selline koht, mis ei ole veel nii kohutavalt turismiatraktsiooniks tehtud nagu näiteks Panga pank. Siin on piisavalt kohti, kus tuleb jala või pea ette vaadata, et endale liialt haiget ei teeks. Samas on linnuse sisemus kenasti tagasihoidlikult valgustatud ja üldmulje väga-väga hea!
Muhu Jaanalinnufarm oli meie teel järgmine peatuspaik. Olen seal kunagi käinud ning pean tunnistama, et seekord see mulle erilist muljet ei avaldanud. Tundus rohkem selline koht, et andke raha meile.
Kuna meil aega oli, sõitsime huvi pärast ka Muhu maalinna vaatama, aga pärast Maasi maalinna külastamist ei olnud seal loomulikult kõige parem idee.
Tornimäe
Kübassaare tuletorn
Enne oma korterisse naasmist otsustasime veel Roomassaare sadamast läbi sõita ja Abrukale ka pilgu heita.
Esmaspäev, 31.07
Esmaspäeva hommikul pakkisime oma asjad kokku ja võtsime suuna kodule. Ei, päris otse koju ei sõitnud, sest mul oli hirmus tahtmine veel Pädaste mõisas korraks ringi jalutada. Aastate tagat oli mälestus, et seal oli tore.
Pädastes sattusime kinnise tõkkepuu juurde. Tõkkepuu kõrval oli valvuriputka, kust tuli välja noormees, kes uuris, kas meil asja ka on. Küsisin, kas neil on söögikoht alles, sest meil oli täpselt ühe kohvi jagu aega. Ei, meil ei ole lauda reserveeritud. Igatahes sisse meid lubati. Jalutasime suhteliselt otse kohviku juurde. Tellisime endale ülikallist kooki ja kohvi, kuid me ei kahtesenud seda kordagi, sest mõlemad olid lisaks ka üli-ülimaitsvad. Kui kook söödud ja kohv joodud, oligi õige aeg praamile minna. Saigi läbi meie väike Saaremaa-puhkus. Oli mõnus, aeg oleks nagu seisma jäänud nendeks mõneks päevaks. Järgmisel korral otsin mugavama öömaja ka.
