Tegelesin uue lillepeenraga ja Juss tuli mind aitama. Järsku aga hakkas teda elupuuhekk hoopis rohkem huvitama. Läksin ka vaatama, mida ta seal näeb. Seal oli üks väike oravapoiss. Õnneks ta Jussi ülearu palju ei huvitanud, mind aga küll. Tõin fotoka ja läksin teda uuesti otsima. Seal ta istuski hästi vaikselt ja lootis, et ma ta rahule jätaksin.
Ta oli nii ilusti kuss seal, et ega mul ei olnudki väga kaua isu teda seal jälgida ja panin fotoka käest ära ja sebisin oma peenraga edasi. Varsti aga nägin oravapoissi elupuu tüve peal mind vaatamas ning pidin uuesti toast fotoka võtma. No loomulikult ei oodanud ta mind seal. Mis siis ikka, jätsin kaamera käeulatusse ja tegin tööd eedasi. Varsti märkasin hekis liikumist. Seal ta oligi ja mitte üksi! Hekis sebis kaks väikest oravat. Elupuude seemnekoored lendasid neil suunurgast välja nii hoogsalt, et tuletas kangesti meelde kunagist juttu sellest, kuidas venelased kinos sihvkasid söövad.
Jälgisin ja jälgisin neid, vahepeal jagasin oma vaimustust Jaaniga. Siis jälle üritasin tööd edasi teha. Lõpuks ei andnud hing siiski rahu ja tegin telefoniga väikese video ja saatsin naabrinaisele. Ta tuli ka meie juurde vaatama, sest ega sellest videost eriti midagi aru saada olnud. Seisime keset aeda ja vahtisime kahte oravat. Jaan tuli ka vaatama. Järsku tundus meile, et oravaid on vist hoopis kolm!
Tõe huvides tuleb lisada, et lõpuks nägime lausa viite väikest oravat, aga neist kaks ei olnud nõus teistega koos ühe pildi tarvis poseerima ja nii said korraga pildile vaid kolm.