Reede hommikul tööle sõites nägin, et teeäärses metsanoorendikus on ämblikud korralikult tööd teinud ja kui päike nende kastes sätendava vaeva üle ka kuldab, siis on vaated lausa hunnitud. Mul ei olnud laupäeval varase tõusmise jaoks rohkem motivatsiooni vajagi. Ajasin end kell seitse püsti ja umbes poole kaheksa paiku olin juba rattaga liikumas. Jaa, meil on nüüd jalgratas! Kõigepealt vaatasingi ämblike töö üle.
Seejärel otsustasin, et sõidan veel ühe langi juurde. Olin seal alles hiljuti väga palju liblikaid näinud ning lootsin seda ka seekord. Ma ei pidanud pettuma! Väikeseid siniseid tegelasi olid kõik kohad täis. Taustaks oli õitsev kanarbik. Imeline!
Ahjaa, vahepeal käisin Ahja jõe ääres ka ära. Üks suur kiil vuras seal vahetpidamata ringi, aga pildile ma teda ei saanud. See-eest poseeris pardiema mulle päris kenasti.
