juuli 2017 - Nõlva

Roos ‘Pomponella’

On 27. juuli 2017

Nägime ‘Pomponellat’ kasvamas Põltsamaa roosiaias. Ta jäi meile oma kullerkupuõitega väga hinge ja me käisime teda sealsamas müügiplatsil otsimas ja otsisime ka teistest aianditest, kuid ei leidnud teda kusagilt. Leppisime olukorraga ja selleks aastaks olime ta juba unustanud.

Eile käisime tegelikult hoopis ühte raudrohtu otsimas (mida me ei leidnud). Käisime nii Bauhofis, K-Rautas kui ka Decoras ja hakkasime viimasest juba loobununa ära tulema. Siis korraga jäid meie pilgud pidama ühele roosile. No muidugi: ‘Pomponella’! Ta tahtis ikkagi meie juurde tulla!

‘Pomponella’ 2017

Väike oravapoiss

By Sille

On 19. juuli 2017

In Fauna, Loomad

Uksekell! Läksin avama ja ukse taga oli kahe ämbriga naabrimees. Ühes ämbris hoidis ta väikest oravapoissi ja teist kasutas vajadusel kaaneks. Kurtis, et orav oli sauna pugenud ja ta ei tea, mida temaga nüüd teha. Naabrimees on vana mees, teda ei saa hätta jätta. Jaan otsis oma ämbri ja kolisime oravapoisi sinna üle.

Pakkusime talle linnusöögiks mõeldud pähkleid. Need huvitasid teda küll, aga tundus, et ta ei osanud nendega midagi teha. Vahepeal surfasin natuke netis ja jõudsin nii palju teada saada, et piima ei tohi talle anda, sest see võib tal kõhu lahti teha. Soovitati hoopis soola ja suhkruga vett anda. Tegin terve suure tassi täie sellist vett valmis, sest väiksemale kogusele ei oleks osanud suhkrut ja soola doseerida. Plastpudeli korgi sisse pandud vesi meeldis oravapoisile küll. Ta küll turtsus seda juues, kuid sai ilusti hakkama ja varsti tuli uus korgitäis serveerida.

Nojah, aga mis siis edasi? Me ei saa ju metslooma endale jätta, seda enam, et oleme endale väga aktiivse puhkuse planeerinud ega ole eriti pikalt kodus. See pisike titt vajab ju hoolt. Helistasin Elistvere loomaparki ja küsisin nõu. Nemad soovitasid orava metsa viia. Meie väike naabritekolleegium leidis, et see konkreetne orav on veel liiga pisike ega saaks üksi metsas hakkama. Kuna me pidime hommikul niikuinii Tallinna sõitma, siis otsustasime läbi Elistvere sõita ja sealsetele spetsialistidele oravat näidata.

Puhastasime kuusekäbisid, et oravale seemneid söögiks pakkuda, kuid tegelikult ta neid vist ei söönud. Ainus, mis talle tõesti huvi pakkus, oli vesi. Üldiselt oli ta suht unekott. Kõige paremini tuli uni peale Jaani peos – hea soe koht ikkagi. Ööbida lasime tal siiski ämbris. Hommikul võtsime ta sellesama ämbriga kaasa ja viisime Elistverre, kus andsime ta ära. Tal on kindlasti seal parem olla kui meie juures või üksinda metsas.

Juuli keskpaiga õitsejad

By Sille

On 17. juuli 2017

In Aed, Liiliad, Roosid

Alati pärast seda, kui oleme mõned päevad kodust ära olnud, tundub, et aias on palju muutunud. Nii ka seekord. Esimesed liiliad on juba täisõites.

‘Lollypop’ 2017

‘Cocktail twins’ 2017

‘Mapira’ 2017

Raudrohud õitsesid juba varemgi pisut, aga vaade on muidugi palju rikkalikumaks muutunud

Raudrohud 2017

Kõige tavalisemad oranžid päevaliiliad on seekord väga võimsalt palju õievarsi ajanud

Ruuge päevaliilia 2017

Madalad kukeharjad rõõmustavad samuti silma

Kamtšatka kukehari 2017

Valgeõieline kukehari 2017

Roosaõieline kukehari 2017

Ja muidugi roosid! Esimesed õied teevad alati eriti palju rõõmu

‘Karen Blixen’ 2017

‘Rumba’ 2017

‘Aspirin’ 2017

Reis Helsinkisse

By Sille

On 15. juuli 2017

In Uitamised

Neljapäev – Ateneum ja Kiasma

Startisime kodust päris varakult, sest pidime poole üheteistkümnesele laevale jõudma ning olime natuke mures, kuidas Tallinna liiklus hommikul olla võiks. Kõik läks väga hästi, jõudsime isegi sadamas ühe kohvi juua.

Helsinkis ostsime endale esimese asjane kolmepäevase ühistranspordipileti, sest seekord ei viitsinud me päris igal pool jalgsi käia. Seejärel suundusime esimese asjane Kiasmasse, et sealt aastased muuseumikaardid osta, aga selgus, et kui meil Soome aadressi ei ole, siis me neid ei saagi, sest originaalkaart saadetakse koju, aga välismaale ei saadeta. Seega polnud meil valikut ja pidime ostma nädalased muuseumikaardid, aga neid jälle Kiasma ei müünud, tuli minna turismiinfopunkti. Juba oligi hea meel, et saime rahulikult trammiga sõita. Tagasi kõndisime küll jalgsi, kuid siis mitte Kiasmasse, vaid alustasime hoopis Ateneumist, kus oli Alvar Aalto näitus.

Helsinki

Helsinki raudteejaam

Kiasma

Helsinki

Ateneum

Alvar Aalto – Art and the Modern Form

Minu jaoks on Alvar Aalto nimi seotud kõikvõimalike toolidega, aga loomulikult oli ta ka arhitekt ja maalikunstnik.

Sirm 100

Abilaud 915

Tugitool 41

Puhketool 39

Serveerimislaud 900

Väga huvitav oli vaadata nii Alvar Aalto jooniseid, kui ka tema puidukatsetusi. See põhjalikkus on imetlusväärne!

Alvar Aalto eksperimentaalsed puidureljeefid

Tema arhitektuuriloomingust on minu jaoks kõige tuntum nimi muidugi Finlandia-talo. Etteruttavalt võin öelda, et jõudsime seekord päriselt ka Finlandia-talo juurde jalutama.

Finlandia-talo makett

Vahepala

Pärast Ateneumi kõndisime siiski Kiasmasse, aga mul oli kõht juba tühi ja ma vajasin väikest turgutust. Istusime korraks Kiasma kohvikusse maha. Seal aga avastasime, et kell on juba piisavalt palju, et jalgu saaks puhata ka hotellis. Seekord olin ööbimiseks valinud Omena Hotelli Yrjonkatul. Asukoht oli super! Kõik muu oli rohkem selline suhtumise küsimus. Ööbida sai, väga must ka ei olnud, aga tunne oli kogu aeg selline nagu oleks laevas olnud. WC-s tekkis isegi kerge kõikumise tunne. Käsidušši ei olnud, ainult laest langeva veega versioon. Kõige rohkem häiris mind tegelikult see, et kuigi mikrolaineahi oli olemas, siis peale mõne papist topsi ei olnud seal ühtegi sööginõud. Ma pole varem papptopsis putru tegema pidanud ja loodan, et edaspidi ei pea ka. Aga noh, ööbida sai, asukoht oli väga hea ja hind oli Helsinki kohta odav – mis sa hing veel ihkad. Puhkasime natuke jalga ja läksime sama päeva jooksul juba kolmandat korda Kiasmasse – sari-kiasmatajad vist.

ARS 17 Hello World!

Seekord jõudsime Kiasmas esimeselt korruselt kaugemale ka ja nautisime näitust ARS 17.

Teisel korrusel oli palju videoinstallatsioone, kuid me oleme Jaaniga mõlemad selles mõttes väga laisad, et videosid eriti vaadata ei viitsinud. Seepärast jäid kõige rohkem silma hoopis ühe videoinstallatsiooni kõrval asunud skulptuurid, mis kujutasid, kuidas tänapäeval digiinfot lihtsalt “ära süüakse” (või vastupidi).

Jon Rafman – L’Avalée des avalés (The Swallower Swallowed: Rabbit/Pig)

Jon Rafman – L’Avalée des avalés (The Swallower Swallowed, Deer/Gorilla)

Kolmandal korrusel oli meie jaoks vaatamist rohkem. Mõned huvitavamad tööd sai pildile püütud.

Julia Varela – Folded plasma screens

Katja Novitskova – Light Potential (unfolded protein) (2016)

Katja Novitskova – Mars Potential (sunrise) (2016)

Sun Effects Oy

Jaakko Pallasvuo

Nandita Kumar – The Unwanted Ecology (2016)

Nandita Kumar – pOLymORpHic hUMansCApE (2013)

Nandita Kumar – eLEMenT: EARTH (2012)

Anna Uddenberg

Mul oli väike seljakott seljas ja huvitaval kombel ei olnud kuni neljanda ehk viimase korruseni kellelgi selle kohta ütlemist. Seal aga tuli üks muuseumi-tädi mulle märkust tegema, et tohin kotti kanda kas käes või kõhu peal, aga mitte seljas. Nojah, mida iganes. Jaan võttis mu seljakoti siis kätte. Üldiselt läks neljas korrus jälle väga kiiresti.

Hito Steyerl – Factory of the Sun

Ilja Karilampi – Pääkaupunki (2016)

Reede – Suomenlinna ja Sibelius

Kuna meie Jaaniga oleme need eestlased, kes kõige viimasena esimest korda Soomes käisid, siis ei olnud me ka eriti kursis, mis asi on Suomenlinna. Helsinki vaatamisväärsusi guugeldades ei saa aga Suomenlinnast ei üle ega ümber. Seepärast tegin Jaanile ettepaneku, et kui ilm meid soosib, siis läheme käime reedel seal ära. Ilm oli meie poolt ja nii suundusimegi reede hommikul turu kõrval asuvale kaile, kust sai nö linnaliini laevaga Suomenlinna sõita. Meie kolmepäevapiletid sobisid sinna hästi. Olime veel natuke unised ja uimased ning istusime sinnasõidul laevas sees. Kohapeal oli ilm juba päris soe ja meie ka üles ärganud. Otsustasime algatuseks pisikese ringi teha, et mitte kogu selle massiga koos jalutada, kes just laevalt maha oli tulnud.

Eriti palju ei tahtnud me teelt kõrvale kalduda, sest arvasime, et parem karta kui kahetseda. Me pole mingid erilised sportlased, kelle jalad oleks nõus kõik nurgatagused läbi käima. Seepärast keerasime uuesti kiriku poole tagasi. Tegime väikese tiiru ümber kiriku ja kiikasime sisse ka. Ja jäime kohe sõnatuks! Seal harjutas üks tütarlaps orelimängu, kuid ta ei mänginud üldsegi mingit oodi jumalale, vaid hoopis poplugusid, mis kõlasid orelil lihtsalt imeliselt. Tagantjärele oleme mõelnud, et see oli kogu meie seekordse Soome-reisi kõrghetk.

SaveSave

Nädalavahetus 27/2017

By Sille

On 9. juuli 2017

In Fauna, Linnud, Loomad

Laupäeva hommik tõi meie aeda külalise, keda me siin õnneks päris igapäevaselt ei kohta – nastiku. Jaan nägi pisut hiljem veel teist isendit ka. Tundub, et oli mingi invasioonipäev.