Esimese novembri õhtul ei viidanud veel miski sellele, et järgmiseks hommikuks lumi maas oleks, aga nii see oli. Õnneks oli Jaan just jõudnud autol papud ära vahetada ja nii saime täitsa julgelt ikkagi Tallinnasse kontserdile minna. Lumi aga ei kadunud kusagile ja meie väikesed sõbrad ootasid meie aiarestorani avamist. Laupäeval oli neid kohe hulgim toidupoolist nautimas.
Pasknäär. No miks küll on nii ilusal linnul nii jube nimi?
Rasvatihane
Minu üks tõsiseid lemmikuid, sinitihane, oli ka kohal
Teine väike armas nups on salutihane.
Puukoristaja oli seekord kohe eriti aktiivne:
Seoses äkilise vajadusega restoran avada, pidime ka oma toiduvarusid täiendama. Meil oli eelmisest aastast vaid natuke seemneid alles ja seepärast tuli avamise puhul lindudele peamiselt pähklitest koosnevat pidusööki jagada. Jaan käis mitu poodi läbi, et lindudele süüa osta. Selgus, et mitte ainult meile ei tulnud hooaja algus ootamatult, vaid poodidele ka.