Haapsalu sallil on alati äärepits servas. Millegipärast on äärepitside mustreid väga vähe leida. Tõenäoliselt on põhjus minus, sest ma pole osanud otsida. Mõned mustrid ma siiski leidsin ja proovisin ka kududa. (Tean-tean, et südametega mustril on vead sees.)
Rombidega äärepits:
Eile sai valmis kolmas minu kootud Haapsalu sall. Alustasin seda juba juulis ja kui niimoodi arvutada, siis kulus mul salli kudumiseks viis kuud, aga pean seejuures aus olema ja tunnistama, et algul kudusin ainult vihmaste ilmadega, siis kui midagi muud teha ei olnud või ei tahtnud ja lõpuks kodusin enam-vähem kord nädalas. Tundides ei oska kahjuks aega lugeda. Peaks järgmise salliga hakkama kudumisaega üles märkima.
Südamekiri, vardad 3,0, pitsil 3,5, lõng Hea 30/2
Elukestev õpe ehk korjan kokku tükikesi, et oma fotograafiateadmisi parandada:
Kokkuleppeliselt loetakse valgeks valguseks 5200 K. Küünlaleegi värvustemperatuur on 1500 K. Jõulude ajal, kui kaadris on ka küünlavalgus, võib sobivaks osutuda pildistada valge tasakaaluga 3000-3200 kelvinit.
Toredast väiksest sõbrast kasvab päris kiirest tore natuke suurem sõber. Tegelikult on päris hämmastav, kui palju energiat võib ühel kasvaval koeral olla. Donnat ei ole normaalolekus üldse võimalik pildistada, sest pildid jäävad kõik udused. Selleks, et mingit enam-vähem pilti saada, tuleb koer enne ära väsitada. :D
Mõnikord võiks lausa öelda, et ma armastan Youtube’i. Ei, mulle ei meeldi üldiselt ikka veel videosid vaadata, aga mulle meeldib, et kui peaks olema vajadus või tahtmine teada saada, kuidas midagi tehakse, siis on keegi kindlasti vastava video teinud. Seda haprana tunduvat mustrit olen ka juba korduvalt näinud ning nüüd proovisin seda järgi teha.
Need lehekesed on mulle juba pikemat aega meeldinud, aga ma pole neid julgenud ette võtta. Ei teagi õieti, mida ma täpselt varem pelgasin, aga nüüd kui mul on ka suurema auguga helmed olemas, ei takistanud mind enam miski.
Käisime laupäeval kontserdil ja minu jaoks oli see just IDeeJazz ja Enver Izmaylov. Tegelikkuses oli kontserdil kaks esinejat. Lisaks Enver Izmaylovile esines ka Dino Saluzzi Group.
Aga et kõik ausalt ära rääkida, tuleb alustada algusest. Kuna Jaanil oli koolis tegemist ja minul aega küll, siis me olime kokku leppinud, et mina lähen varakult Elleri kooli kohale ja valin meile mõnusad kohad (sest kohad olid vabad) ning Jaan tuleb kohale vahetult enne kontserdi algust. Kuna mul sai linna peal jalutamisest kõrini varem kui ma eeldanud olin, läksingi päris vara kohale ja olin lausa esimesena kohal. Saali mind siiski ei lubatud, sest muusikud tegid veel heliproovi. No mis seal ikka, jäin siis ukse taha ootama. Inimesi tuli kogu aeg juurde ja mingil hetkel hakkas mulle tunduma, et pean uksele lähemale liikuma, sest muidu olen lõpuks kõige kaugemal ja varakult saabumisest ei ole mitte mingit kasu. Siis jõudis Jaan ka juba kohale ja terve uksetagune oli rahvast täis. Olgu, lõpuks lubati meid siiski saali ja lavale tuli Enver Izmaylov, kelle esinemine oli tõesti super.
Enver Izmaylov lõpetas oma esinemise ja algas vaheaeg. Vaatajad visati saalist välja, sest muusikud tahtsid heliproovi teha. Vaheaeg oli algselt planeeritud pooletunniseks. Vaatajad saadeti kooli peale jalutama ja keldrisse kohvikusse. Võtsime ka algul suuna kohvikule, aga seal oli nii suur tunglemine, et me vaatasime, kuidas sealt minema saaks. Ootasime ja ootasime ja ootasime ja päris kõrini sai juba. Me ei teadnud Dino Saluzzist mitte midagi ja lohutasime end kogu aeg sellega, et kindlasti on ta suurepärane. Eriti kui arvestada, et Enver Izmaylov oli esimene esineja. Kui meid lõpuks tund aega hiljem uuesti saali lubati, olime täitsa põnevil. Band tuli lavale ja me ei suutnud oma kõrvu uskuda. Mina jõudsin mingil hetkel järeldusele, et minu haridus- ja kultuuritase ei ole lihtsalt vastavad, et sellist muusikat nautida osata. Ringi vaadates tundus, et ma ei olnud ainus. Kogu see olukord tekitas päris lõbusa tunde, aga kontserdi lõppu ootasin ma ikkagi. Mitte midagi ei oleks kaotanud, kui oleks kohe pärast Izmaylovi esinemist ära koju läinud. Pigem oleks võitnud. Ei oleks pidanud seal nõmedalt ootama.
Juhuu, sain lõpuks endale selliseid helmeid, mida saab makramee sisse kasutada ehk millel on piisavalt suured augud, et sealt pael läbi ajada. Läks kohe katsetamiseks:
Kuna makramee on viimasel ajal minu jaoks jälle huvitav käsitöö, siis üritan pidevalt harjutada ja midagi uut proovida. Sel nädalal tegin ühe Youtube’i video põhjal käevõru. Päris sama ei teinud, sest esiteks ei olnud mul sobivaid helmeid ja teiseks tundus mulle kohati, et videos näidatavat mustrit saab paremini teha.
Kas inglid peavad alati valged olema? Tavaliselt vist on, aga minu ingel on hoopis helepruun. Pea ja tiivad said kangesti tumedad, sest mul lihtsalt ei olnud heledamaid helmeid, aga küllap seda annab tulevikus parandada. Seekord siis selline:
Esimese novembri õhtul ei viidanud veel miski sellele, et järgmiseks hommikuks lumi maas oleks, aga nii see oli. Õnneks oli Jaan just jõudnud autol papud ära vahetada ja nii saime täitsa julgelt ikkagi Tallinnasse kontserdile minna. Lumi aga ei kadunud kusagile ja meie väikesed sõbrad ootasid meie aiarestorani avamist. Laupäeval oli neid kohe hulgim toidupoolist nautimas.
Pasknäär. No miks küll on nii ilusal linnul nii jube nimi?
Rasvatihane
Minu üks tõsiseid lemmikuid, sinitihane, oli ka kohal
Teine väike armas nups on salutihane.
Puukoristaja oli seekord kohe eriti aktiivne:
Seoses äkilise vajadusega restoran avada, pidime ka oma toiduvarusid täiendama. Meil oli eelmisest aastast vaid natuke seemneid alles ja seepärast tuli avamise puhul lindudele peamiselt pähklitest koosnevat pidusööki jagada. Jaan käis mitu poodi läbi, et lindudele süüa osta. Selgus, et mitte ainult meile ei tulnud hooaja algus ootamatult, vaid poodidele ka.
Kui esimest korda kuulsin, et Jean-Michel Jarre Eestis kontserdi annab, mõtlesin selle peale vaid korraks. Nädala sees ja hind ka parasjagu krõbe. Mida aeg edasi, seda rohkem mulle hakkas tunduma, et see võiks siiski olla üks nendest kontsertidest, millest saab korraliku elamuse ja ma ostsin piletid ära. Muidugi ei suutnud ma seda Jaani eest saladuseks jätta, kuigi üllatada oleks ka tore olnud.
Täpselt kolmapäeva hommikuks tuli lumi maha ja seepärast startisime Tartust päris varakult. Olime aegsasti kohal ja võtsime elu rahulikult. Kontsert pidi algama kell 7 õhtul. Tõesti-tõesti, kell 7 oligi keegi laval ja mängis mingit muusikat. Paar valgusvihku sähvis ka läbi saali. Inimesed muudkui kõndisid edasi-tagasi ja otsisid oma istekohti. Vahepeal tundus, et numbreid ikka üldse ei tunta ja selleks, et oma kohani jõuda, valitakse mingi suvaline sektor, kust minnakse inimeste vahele ja siis hakatakse ridade vahelt oma kohani pressima. All saalis ei paistnud lugu parem. Kogu sellest sebimisest jäi mulje, et oleme sattunud mingi küla jaanipäevale: kusagil mängim mingi muusika, kusagil on lõke ja inimesed tormavad ringi ning otsivad, kust õlut saaks. Kogu see värk läks veel hullemaks kui see keegi, kes soojendajat mängis, poole kaheksast lavalt ära läks. Järgnes pool tundi kõige jubedamat edasi-tagasi sebimist.
Kell kaheksa tuli lavale Jean-Michel Jarre isiklikult ja kõik muutus! Saime sellelt kontserdilt sellise elamuse, et olen nõus kogu nõmeda ootamise andeks andma.
Powered by WordPress & Theme by Anders Norén