Pärast seda, kui eelmisel korral Narvas käisime, leidsin info, et pühapäeviti korraldatakse Kreenholmi suletud alale ekskursioone. Loomulikult oli meil sinna vaja minna!
Startisime kodust umbes 8:15, aga kuna teel oli natuke remonttöid ja natuke pühapäevaselt uimajaid, siis jõudsime kohale ikka väga täpselt ehk 10:59. Ekskursiooni ametlik algusaeg oli kell 11. Ikkagi õigeks ajaks kohal!
Ekskursioon Kreenholmi suletud aladele
Kreenholmi vanas väravas ootas juba salk inimesi ning Narva muuseumi giid, kes tegeles piletite müümisega. Täiskasvanu sai ekskursioonile 13 euro eest, tudengil piisas 8 eurost. Välja oli reklaamitud, et kuu viimasel pühapäeval toimub ekskursioon eesti, vene ja inglise keeles. Nii see oligi, giid rääkis eestikeelse jutu valju häälega ära ja siis otsis need inimesed üles, kellele oli vaja mõnes teises keeles rääkida.
Kõigepealt võtsime suuna vanast pääslast vasakule ja jõudsime uue pääslani. Seejärel läksime üle silla Kreenholmi saarele. See on saar, mis jagab Narva joa kaheks. Juga on enamasti suhteliselt kuiv nagu ka piltidelt näha. Ainult kevadiste suurvete ajal lastakse Narva veehoidla lüüsidest vett joale.
Saarel nägime esimesena kohalikust lubjakivist ehitatud ketrus- ja kudumisvabriku vana hoonet. Piltidelt on näha, et hiljem juurde ehitatud osad on juba maha lammutatud. Praegusel omanikul on alaga suured plaanid ja selle hoone esimesse sisehoovi soovitakse ehitada kontserdisaali.
Ühte tootmishoonesse lubati meid ka sisse vaatama.
Seejärel suundusime kudumisvabriku uut hoonet vaatama ja jalutasime ümber selle.
Kudumisvabriku tagant oli näha teisele poole Narva jõge Venemaale. Sealpool on ka tehasehooned, kuid kahjuks ei mäleta me kumbki enam, mida giid nende kohta täpselt rääkis. Seal oli ka mingi tektsiilivabrik, aga kui Kreenholmi omanikud olid pärit Moskvast, siis sealse vabriku omanikud olid Peterburist. Peterburi omanikud maksid oma tehase töötajatele paremat palka, aga neil oli töötajaid ka palju vähem.
Vabrikutele lisaks saime pilgu visata ka Narva veehoidla lüüsidele. Need ongi süüdi selles, et jõgi sealses osas suhteliselt kuiv on.
Seejärel jõudsime ringiga tagasi Georgi ja Joala vabrikute juurde. Kogu ekskursioon algas põhimõtteliselt ka Joala vabriku juurest. Need kaks hoonet on ehitatud punastest tellistest nagu ka paljud teised kompleksi hooned. Joala vabrik on ehitatud traditsioonilise “inglise” tekstiilivabrikuna, mille välisseinad on telliskividest, kuue korruse vahelaed tellisvõlvidest, mida toestasid malmpostid. Georgi vabriku arhitektuuri oli oma aja kohta ülimoodne: vabriku välisseinad koosnesid metallist karkassist, kuhu sisse laoti tellismüür. Ida- ja läänefassaadi seinapinnast moodustasid enamuse suured tihedaruudulised aknad, eenduvad trepikojad olid ka peaaegu üleni klaasist (hoone hävis teises maailmasõjas, säilisid vaid nurgatornid). Georgi vabriku nurkade massiivsed tornid ja otsaseinte kujundus kasutab endiselt historitsistlikke stiilivõtteid, kuid kaldub juba julgelt stiliseeritud geomeetrilisse esteetikasse.
Narva linnus
Kuna ekskursiooni piletitega sai Narva linnusesse ka sisse ja meil jäi eelmisel korral sealses Põhjaõues käimata, siis kasutasime selle võimaluse kohe ära.
Läksime Põhjaõue läbi muuseumi mitte otse kassast. Seepärast saime veel mõnele päris huvitavale ruumile pilgu peale visata.
Põhjaõu ise oli meie jaoks pettumus. Küllap tuli see jälle sellest, et kirjelduse järgi jäi õuest väga vinge mulje ja meie ootused olid liiga suured. Tegelikkuses oli seal vaid neli käsitöökoda ja apteek. Muuseumipiletiga anti kaasa münt, mille teoreetiline väärtus olevat kolm eurot. See münt, pidi olema Põhjaõues maksevahendiks. Käsitöökodades oli hulk asju, mida sai endale selle mündi eest osta, kuid ma nägin seal päris kindlasti ka sellist kraami, mida mündi eest ei müüdud, kuid mille hinnaks oli kolm eurot. Imelik. Meil oli kokku juba neli münti ja me ei osanud nende eest kohe mitte midagi osta. Lõpuks ostsime sepalt ühe pisikese hobuseraua. Ühes käsitöökojas sain isegi pahandada, et pildistada ei tohi. Ühtegi sellist silti küll ei näinud, aga no olgu pealegi. Natuke nagu jäi mulje, et külastajad on tüütud ja segavad rahulikku äraolemist, aga see on minu subjektiivne arvamus.
Keres, Narva raekoda ja kolledž
Eelmise Narva külastuse ajal parkisime samas kohas, aga ei tulnud selle pealegi, et hiljuti avatud Kerese kuju võiks seal lähedal olla. Seekord olime targemad ja saime tema malelaua taha istuda.
Pärast Keresega kohtumist otsisime ka Narva raekoja ja kolledži üles. No et kui juba Narva ekskursioon, siis olgu kõik olulisemad kohad külastatud ja nähtud. Kolledži uus hoone avati 2013. aastal ja on pärast seda meedias päris palju kajastust leidnud. Osadele meeldib ja teistele mitte – maitse asi.
Langevoja juga
Kui Narvas käidud, võtsime suuna kodule. Päev oli parasjagu pikaks veninud ja suur ekskurseerimine meid ära väsitanud. Ilm kiskus ka vihmale, aga nii hull siiski ei olnud, et ei oleks saanud korraks Sillamäele sisse keerata ja Langevoja juga vaadata. Kui ikka ilus koht on autoga nii hästi ligipääsetav, siis ei ole mingeid vabandusi, et sinna mitte minna.
