Täna oli meil aias üks tõeline putumutukate päev. Alustuseks kohtusime emase väikekõrsikuga.

Pisut hiljem nägin imeilusat sinist liblikat lendamas. Ta ei olnud küll nõus oma täies ilus poseerima ja pani avas tiivad ainult lendamise ajaks. See väike ilus sõber on ogasäär-sinitiib. Kahjuks jättis tema maandumispaiga valik ka soovida. Ma oleksin eelistanud teda kusagil lillekese peal pildistada ja mitte oma aiasandaalis jalal.

Seejärel kohtusin veel ühe väiksemat sorti tegelasega, kes mulle siiani oma nime veel avaldanud ei ole.

Pisut hiljem nägime palju suuremat tegelast. Kui me nüüd õigesti aru saime, siis oli see harilik lauluritsikas, kes meie päevaliilia õies mõnuga heamaitsta lasi. Jaan tegi temast fotosüüdistused: