Oli imeilus päikesepaisteline päev, linnud külastasid restorani nagu tavaliselt ja ühel hetkel jäi minu vaatevälja midagi kollast. Krookused! Akna all õitsesid krookused! Muidugi oli mul vaja selle aasta esimesed õied kohe fotole püüda. Lähemal vaatlusel selgus, et ka siniliiliad on kohe-kohe oma õisi avamas.
Meil on jõe ääres korralik pajuvõsa, millest jõud korraga üle ei käi, kuid mõned nädalavahetused olen seal vaikselt saagimas käinud. Kahjuks ei olnud mul meeles teha ‘enne’ pilti, aga ka võrreldes ‘vahepealse’ pildiga on praeguseks olukord juba märksa parem. Täna käisime seal lõket tegemas, sest muidu on võsa asemel kuhi oksi, aga vaadet jõele ikka ei ole. Päris kõiki ei jõudnud veel ära põletada, aga küll jõuab. Vanarahvas teadis ka juba, et tasa sõuad, kaugele jõuad.
Kui lõket tegime, siis lendasid meist kuus luike üle. Olid teel põhja poole. Reede hommikul olid samal suunal haned.
Nüüd õhtupoolikul, kui päikest enam ei paistnud, tahtsin pajutibusid tuppa tuua ja läksin uuesti jõe äärde luusima. Tibusid sain ka, aga lisaks leidsin, et nõlva peal kasvavad lumikellukesed. Kevad algas ikka tõesti.
Eelmised elanikud on seda nõlva tõelise prügikastina kasutanud ja kuigi me oleme suurema osa juba ära koristada jõudnud, kerkib siit-sealt ikka veel igasugu kraami üles. Tänane avastus on suht creepy:
Aga peenras näevad krookused praegu veel nii välja:
