Jaan märkas täna, et restoranis on uus külaline. See on talvike:
Kuu: märts 2016
Juhuu!
Tüpograafia on üks selline asi, mis on mind siiani alati end natuke ebakindlalt tundma pannud. Kui millegi kujundamiseks läheb, on alati palju nö kirjutamata reegleid, mida peaks järgima. Kust ma peaksin teadma, mis on hea ja mis halb tava? Või milliseid šhrifte peaks vältima? Miks ma ei võiks mingit suvalist fonti kasutada? Kõik see tekitab tunde, et parem on ennast sellistest teemadest eemale hoida. Aga ma ei taha! Tahan hoopis neist teemadest rohkem teada ja end nendega kodusemalt tunda.
Ka pärast selle kursuse läbimist ei saa ma kuidagi öelda, et ma nüüd kõike teaks, aga mingi enesekindluse sain tagasi. Oskan nüüd ehk rohkem šriftidele tähelepanu pöörata ja tekstide paigutusele ka.
Näiteks ei soovitanud see kursus kasutada kahelt poolt joondamist (nagu mina tavaliselt teen), sest see võib tekitada teksti sisse imeliku kujuga tühimikke. Soovitati vasaku servaga joondamist ja seejuures tähelepanu pöörata paremale servale. Kui parema serva ridade otsad jäävad kammikujuliselt, on see parim. Rea lõppu ei sobi jätta 2-3-tähelisi sõnu. Lõigu lõppu ei sobi jätta mõnetähelist rida. Lõigu esimene rida ei tohiks olla eelmise lehekülje lõpus (orb) ega viimane rida uuel lehel (lesk).
Oli imeilus päikesepaisteline päev, linnud külastasid restorani nagu tavaliselt ja ühel hetkel jäi minu vaatevälja midagi kollast. Krookused! Akna all õitsesid krookused! Muidugi oli mul vaja selle aasta esimesed õied kohe fotole püüda. Lähemal vaatlusel selgus, et ka siniliiliad on kohe-kohe oma õisi avamas.
Meil on jõe ääres korralik pajuvõsa, millest jõud korraga üle ei käi, kuid mõned nädalavahetused olen seal vaikselt saagimas käinud. Kahjuks ei olnud mul meeles teha ‘enne’ pilti, aga ka võrreldes ‘vahepealse’ pildiga on praeguseks olukord juba märksa parem. Täna käisime seal lõket tegemas, sest muidu on võsa asemel kuhi oksi, aga vaadet jõele ikka ei ole. Päris kõiki ei jõudnud veel ära põletada, aga küll jõuab. Vanarahvas teadis ka juba, et tasa sõuad, kaugele jõuad.
Kui lõket tegime, siis lendasid meist kuus luike üle. Olid teel põhja poole. Reede hommikul olid samal suunal haned.
Nüüd õhtupoolikul, kui päikest enam ei paistnud, tahtsin pajutibusid tuppa tuua ja läksin uuesti jõe äärde luusima. Tibusid sain ka, aga lisaks leidsin, et nõlva peal kasvavad lumikellukesed. Kevad algas ikka tõesti.
Eelmised elanikud on seda nõlva tõelise prügikastina kasutanud ja kuigi me oleme suurema osa juba ära koristada jõudnud, kerkib siit-sealt ikka veel igasugu kraami üles. Tänane avastus on suht creepy:
Aga peenras näevad krookused praegu veel nii välja:
Mul on endal ka juba imelik, et viimasel ajal peale lindude eriti midagi pildile ei jää, aga mis teha. Linnud on lihtsalt toredad modellid. Eriti kui mõni selline ka kambas on, keda vahepeal mõnda aega näinud ei ole. Nagu näiteks puukoristaja.
Täna oli lausa nii palju vahvaid linnukesi korraga restoranis lõunal, et ma ei suutnud otsustada, keda pildistada ja õues tundus ka korralik pidu olevat.
Ka leevike oli kohal.
Ja siisikesed on viimasel ajal väga tihedad külalised. Võiks lausa öelda, et püsikliendid.
Tupsukesed käivad õnneks ka iga päev meie juures söömas.
Courseras on kursus nimega “Using Python to Access Web Data”. Olin seda mõnda aega juba edasi lükanud, kuid viimastel nädalatel võtsin end kokku ja vaatasin videod ära ning tegin ka ülesanded ära. Päris rahule ei saa endaga veel jääda, sest liiga palju tuleb ikka veel järele vaadata ja nö spikerdada. Loodan siiski, et mõne aja pärast ei ole asi enam nii hull ja Python saab mulle omasemaks ning ma saan päris ise ka koodi kirjutamisega hakkama. Lihtsamate osade kordamiseks on mul plaan varasemaid Pythoni kursusi uuesti üle vaadata. Alustasingi ühega juba ja sealsete testide tegemine annab julgust uskuda, et kunagi võiksin ka selle “…Web Data” teste teha ilma kusagilt vaatamata.