Reis Stockholmi on saanud juba meie iga-aastaseks traditsiooniks. Alustasime oma reise nö ‘kapis’ ehk ilma aknata B-klassi kajutis. Siis avastasime, et aken annab reisile ikka tohutult juurde ja seekordne reis möödus juba delux kajutis. Delux oli küll natuke üllatus, sest pakkumisest ma seda küll välja ei lugenud. Loomulikult oli see meeldiv üllatus! Kajutis oli rohkem ruumi, diivan ja väike diivanilauake, millel puuviljavalik. Lisaks oli kajutis minibaar, milles olnud joogid sisaldusid kajuti hinnas. Loomulikult ei puudunud ka sobivad klaasid.
Stockholmis käigu üks ilusamaid osi on alati skäärid. Mul vist ei saa nende vaatamisest kunagi küllalt.
Mingil aastal käisime venekeelsel linnaekskursioonil, sest eestikeelsele enam kohti polnud. Eelmisel aastal jätsime ekskursioonile minemata, sest eestikeelsele enam kohti ei olnud. Sel aastal ostsin ekskursiooni kohe koos laevapiletitega ära. Me lihtsalt ei viitsinud midagi targemat välja mõelda. Õnneks pole ekskursioonid kunagi täpselt ühesugused. Sõitsime bussireisi osa ilusti kaasa, aga kui jalgsi ekskursioon pihta hakkas, siis kadusime vaikselt sabast. Ka sel korral leidsime enda jaoks midagi uut, mida varem näinud ei olnud. Kindlasti kordub see veel aastaid. Näiteks ei olnud me siiani veel näinud Stockholmi kitsaimat tänavat – Martin Trotzigs Gränd – kõige kitsamas kohas 90 cm lai. Samuti ei olnud me veel näinud Stockholmi väikseimat skupltuuri – kuud vaatavat poissi. Kujuga pidi olema selline lugu, et selleks, et Stockholmi tagasi tulla, tuleb tema pead silitada.
