Kolmanda päeva hommik. Olime end korralikult välja maganud, mis tähendab seda, et startimise ajaks oli kell juba päris palju. Maksime öömaja eest ja hakkasime navigeerimiseks Norra internetikaarti otsima. Võin kohe etteruttavalt öelda, et seda me vaatamata oma korduvatele püüdlustele ei leidnudki. Poodides oli saada ainult nö kõneajakaarte, aga mitte ühtegi stardikomplekti. Pärast mõningast otsimist hakkasime hoopis tavalist paberil teede kaarti otsima – seda ka polnud! Päris viimasest Norra tanklast oleks saanud, aga siis tundus juba mõttetu. Kusjuures, Taani kaarti näiteks müüdi.
Nojah, Birtavarre poest me kaarti ei saanud ja sõitsime märkide järgi. See on selles mõttes eriline reis, et tavaliselt ma planeerin rohkem, teen korralikuma eeltöö, aga seekord polnud üldse aega ja reis tundus natuke segane. Üks väheseid asju, mida näha tahtsin, oli Gorsabrua sild ja juga selle juures. Õnneks asus see Birtavarrest vähem kui 20 km kaugusel. Usun, et kui me oleksime ööbinud järgmises külakeses, siis me poleks hakanud tagasi sõitma. Nüüd aga pidi sellest saama meie esimene jalutuskäik. Võtsime autoga suuna mäest üles. Võib julgelt öelda, et see oli autole ja ka juhile tõsine katsumus, aga hakkama saime!
Parkisime auto tee äärde ja jalutasime mööda väikest kruusateed. Vahtisime ette ja taha ja kõrvale ega jõudnud ära imestada, milline võib loodus olla. Ühelt nukilt oli sild juba näha ja korraks tekkis küsimus, kas ikka minna edasi või oleme piisavalt näinud. Küll on hea, et läksime! Muidu oleks see suurepärane juga ja kaljulõhe selle all nägemata jäänud. Tüübid sättisid sillal just oma benji hüppe varustust paika ja rääkisid, et see kaljulõhe on 153 meetrit sügav. Muljetavaldav!
Pärast jalutuskäiku sõitsime uuesti mäest alla. Selleks ajaks oli mägise tee servas juba palju rohkem parkivaid autosid. Tee kulges mööda fjordi serva ja aeg-ajalt proovisime asustatud kohtades ikka veel õnne, et interneti kaarti saada. Suvalise poe eest avanes fjordile selline vaade:
Kõigi selliste vaadete juurde tuleb lisada, et ega me oma alalõugu eriti muus asendis hoida ei saanud kui ainult rippumas. Vaated olid lihtsalt nii võimsad! Näiteks tegime tee peal järjekordse peatuse, et korraks vaadet nautida ja kohe natu-natuke hiljem avastasin ma, et seal lähedal on Gildetun, kust pidavat olema üks vägeavamaid vaateid Põhja-Norras. Keerasime siis ka sinna sisse, sest oma silm on ikkagi kuningas ja ma pean tunnistama, et kirjasõna ei valetanud. Pilt seda muidugi päriselt edasi ei anna, aga meeldetuletuseks natuke ikka.
Gildetunil mäe otsas oli tohutu külm tuul ja eriti kaua me seal olla ei suutnud. Temperatuur oli 6 kraadi. Tundus, et selle hotelli hoov on suhteliselt turistimagnet. Rahvast oli lausa bussidega kohale toodud.
Jätkasime oma teed. Järgmine peatus oli meil Jokelfjordi liustiku juures. Meie sõitsime autoga parkimisplatsi ja siis jalutasime natuke, et pilk liustikule heita. Väidetavalt korraldab kohalik ettevõte seal ka paadisõite liustiku juurde. Arvatavasti tuleb selle eest varandus välja käia, seepärast piirdusime eemalt vaatamisega. Kuna liustik oli piisavalt kaugel, siis jäi elamus võib-olla pisut nõrgaks. Mis seal ikka, tuleb kunagi mõne teise liustiku serva peale jalutama minna. See konkreetne olevat Euroopa ainus liustik, mis langeb ookeani. Tagasiteel pidasime kuningliku vaatega piknikku.
Pikniku käigus sai meile selgeks, et kuigi meil oli plaan minna Alta muuseumisse kaljujooniseid imetlema, jõuaksime sinna nii hilja õhtul, et vaevalt see enam avatud on. Järgmist päeva oodata tundus aga ka aja raiskamisena. Seega tuleb ka Alta muuseumisse minna mõni teine kord (sest see lihtsalt ei saa viimaseks Norra reisiks jääda!). Valisime järgmiseks ööbimiskohaks välja Kirkeporten Camping’u Skarsvågis. Põhiliseks argumendiks oli asukoht. Meie reisi põhieesmärk oli ju ikkagi Nordkapp. Kirkeportenis saime majakese kolmele 650 NOK-i eest (ca 72 eurot). Jõudsime kohale jällegi pärast ametliku sisseregistreerimise aega, aga piisavalt varakult, et keegi meile veel võtma kätte annaks. Silt minu nimega oli igatahes ka juba uksele riputatud, aga seda seekord vaja ei läinud. Tee Skarsvågi oli kõike muud kui joonlauaga tõmmatud.
