Neljandast päevast pidi saama meie reisi kõige olulisem päev – matk Knivskjelloddenile, mis on Euroopa põhjapoolseim punkt, millele jalgsi ligi saab. Võrreldes tavaliselt põhjapoolsemaks peetava Nordkappiga on Knivskjellodden umbes 1380 meetrit põhja pool. Vahe on lihtsalt selles, et Nordkapile saab auto või isegi bussiga kohale sõita, aga Knivskjelloddenile tuli 10 kilomeetrit jalutada. Huvitav on see, et igal pool on kirjas, et üks ots on 9 km, aga Endomondo luges 10 km kokku ja tagasi parklasse jõudsime vahetult pärast Endomondo 20 km teadet. Statistilisest infost veel laiuskraadid: Knivskjellodden 71°11′08″ ja Nordkapp 71°10′21″
Veel enne matkama minekut otsustasime, et tahaksime võimalusel ka järgmise öö samas kohas ööbida. Kahjuks päris samasse hütti jääda ei saanud, sest väidetavalt olid kõik hütid broneeritud. Selle asemel pakuti meile tuba, mis oli küll natuke kallim (720 NOK). Enne otsustamist lubati tuba üle vaadata. Ei noh, hinnavahe oli ju väga väike, aga toas oli ka oma kööginurgake ja WC/dušš vaid sammu kaugusel, kuigi teise toaga jagatavad. Eelmisel õhtul jalutasin ma igatahes rätikusse mähituna üle suure porise hoovi. Elutingimuste paranemine oli märgatav. Niisiis, ööbimispaik selgeks räägitud, asusime teele. Sõitsime Nordkapi poole kuni teeääres oli Knivskjelloddeni parkla. Auto jätsime sinna ja asusime teele. Alguses oli tee paras turistikas. Vahepeal oli pinnas päris niiske. Kohati isegi nii märg, et sinna olid lauad maha laotatud, et pisut kuivema jalaga läbi saaks. Kõigest hoolimata suutsin mina suhteliselt matka alguses varbad märjaks saada. Matkarada oli märgitud kivihunnikutega. Nende järgi oli lihtne õiget suunda leida. Maastik oli üldiselt väga kivine. Kivide vahel võis leida ka turbast pinda. Ühe koha peal paistis eemalt vaadates jäähunnik. Lähemalt vaadates oli tegemist siiski valge kvartsiga. Muidu hallikate tuhmide kivide hulgas tundus see kuhil otsekui teisest maailmast.
Kohati üritas natuke vihma sadada ja tugev tuul oli enam-vähem kogu aeg. Juuksed laperdasid vastu kapuutsi. Olin täitsa kindel, et tahtsin ka kindad kaasa võtta, aga küllap jäid need suures pakkimise saginas ikkagi kusagile vedelema ja nüüd magab Juss nende otsas. Hea, et talvejope käised piisavalt pikad on, saab sõrmed ka sooja tõmmata. Mida edasi, seda tihemini lükkasin kapuutsi peast, et parem ringi vaadata oleks. Vaated on seal tõesti hämmastavad. Neeme tipule lähenedes muutus jalgealune suurteks kaldus kivipindadeks, mida katkestasid päris korralikud kaljulõhed. Turistiretkest oli saanud täitsa tõsine matk.
Neeme tipus oli püramiidi kujuline tähis, et tegemist on Euroopa põhjapoolseima punktiga. Sellest mõned sammud ülespoole oli postkast, milles logiraamatud, kuhu sai end kirja panna. Just sel hetkel, kui me sellega tegelesime, kippus ilm jälle vihmaseks, seepärast varasemaid sissekandeid lugema ei hakanud. Pärast alles mõtlesin, et oleks võinud mõne pildi teha, aga kohapeal võttis külm tuul mõistuse kinni. Jaan käis päris neeme tipus ära ja pani käe vette ka. Olevat soojem olnud, kui ta ootas.
Tagasitee oli karm! Konkreetselt! Need kaldus kivipinnad olid suht köki-möki, aga kõige karmim oli järsk tõus, mis viis merekaldalt mäe otsa. Ma ei valeta, kui ülten, et pidime ühe tõusu jooksul kaks korda puhkama. Olime matkaks küll valmistunud ja spordibatoone ning -geeli kaasa võtnud, kuid see matk võttis meid ikkagi päris korralikult läbi. Pole ka imestada – kui kontorirott peab hakkama mäest üles ronima ja seda kilomeetrite viisi, siis ta lihtsalt väsib ära. Õnneks ergutasid meid vahepeal nii hopi-hopid kui ka imeilusad vaated. Päike pakkus vaimustavaid valguselamusi.
Kõndisime ja puhkasime ja kõndisime ja puhkasime. Lõpuks olid silmad päästval parklal nii kinni, et ei märganud vaid veidi eemal söövat põhjapõtrade karjagi.
Nagu öeldud, teatas Endomondo vahetult enne parklat, et 20 km sai täis. Parklas otsisin esimese asjana kuivad sokid ja tossud. Minuga matkal käinud vanad Adid läksid kõige kaduva teed, sest ühel oli nina ja veerand tallast täiesti lahti ligunenud. Kõht oli tühi, kuid meel oli hea. Suundusime kämpingusse end tankima.
Nordkapp oli meil (või vähemalt mul) veel ikka natuke hinge peal. Ma saan aru, et see on lihtsalt üks turistimagnet, aga ikkagi on mul tunne, et ma pean sellised asjad ka oma silmaga ära nägema. Õnneks oli Jaan valmis veel pärast sellist matka ka Nordkapile sõitma ja minuga seal natuke ringi vaatama. Sõitsime kohale, pilet maksis 255 NOK-i. Parkla oli paksult karavane ja busse täis. Otsustasime kõigepealt õues jalutada ja alles siis sisse vaatama minna. Tore oli see, et siit oli näha Knivskjellodden, kuhu me päeval matkanud olime. Muidugi oli vaja pilti teha. Sel hetkel sai fotokaamera aku tühjaks. Käisin uuesti autos tagavara aku järel ära. Selle lisaaku ost oli enne reisi üks mu põhimuresid. Originaalaku vastupidamisega võib ka väga rahul olla. Läksime päris Nordkapi tippu merd vaatama. Imeline! Meri tundus nii vaikne ja ilus. Pilved peegeldusid pinnalt. Kuigi kell oli üheksa läbi, oli päike veel kõrgel. Meie mõistes. Olime väsinud ja otsustasime kämpingusse magama minna. Tagasiteel tuli meile vastu terve hulk busse. Küllap läksid kesköist päikest vaatama.
