Reis Rootsi on meil juba traditsiooniks saanud. Me polnud aga veel kordagi seal nii kevadel käinud. Tallink saadab oma Club One’i liikemetele igal aastal nö jõulukingituseks kinkekaardi, millega saab tavalisest tunduvalt odavamalt kas Rootsi või Soome sõita. Reisivõimalus antakse vastavalt klubiliikme tasemele ja kuna minul on alati “Bronze” ehk kõige mõttetum tase olnud, siis on need kinkekaardid minu jaoks kehtinud kas jaanuari lõpuni või natuke veebruari ka. Seekord aga olime eelnevalt piisavalt raha kulutanud ja “Silver” tasemele jõudnud. See andis meile võimaluse reisida kuni märtsi lõpuni ja seda me tegimegi – valisime kõige viimase võimaluse. Oleksime võinud ka eelneval nädalavahetusel minna, aga lõplikult otsustavaks sai see, et tahtsime aknaga kajutit suure voodiga ja seda oli võimalik saada ainult Victoria I pardal. On ikka märgatav vahe, kas kajutil on aken või ööbid “kapis”. Kui juba aken, siis ka mõnus võimalus otse akna all voodis istuda. Seda kõike me saime. Esimesed pildid ongi tehtud läbi kajuti akna.
Mida Stockholmis teha? Päris niisama laevas vahtida ju ei taha ja sihitult mööda linna lonkida on ka nõme. Tahtsime minna linnaekskursioonile ja kuna Jaanil oli ka sünnipäev, siis läksime juba varakult laeva infosse: sünnipäeva kirja panema ja ka ekskursiooni tellima. Eestikeelsele linnaekskursioonile me jälle ei saanud, sest kohad olid täis. Alguses tundsin pettumust, sest meil ei olnud endal midagi välja mõeldud. Õnneks oli mul seekord Stockholmi raamat kaasas ja me valisime endale sealt kiirelt ühe sihtkoha. Selleks sai Hagaparken. Tänapäeval on isegi võõras linnas suhteliselt lihtne liigelda. Google Maps tunneb ju ühistransporti ka. Ilma sellise abimeheta ei oleks vist julgenud nii kaugele minna, vaid oleks kesklinnaga piirdunud. Nüüd aga istusime kaks korda ümber ja jõudsime kenasti kohale. Mõne nädala pärast võib see park juba päris maaliline olla, kuid ilus oli seal ka praegu.
Sinised “rooma sõjatelgid” (Koppartälten) – kaugelt vaadates huvitavad telgid jätsid lähedalt veidi imelliku mulje. Tuletasid potjomkini küla meelde. Eespoolt täitsa telgi moodi, tagantpoolt tavaline hoone. Jalutasime edasi ja keerasime paremale. Eemalt paistis Gustav III paviljon. Ma ei tea, mis ta nüüd nii väga paviljon, minu meelest täitsa tavaline suuremat sorti maja või pisike loss. Sellest veel edasi oli väga kaunis paviljon (Ekotemplet), mida väidetavalt on kasutatud suviti kuninglikuks söögisaaliks. Vot selline paviljon võiks vabalt meil jõe ääres olla. Selle paviljonini jõudmiseks olime kõndinud lossi ümbritseva raudaia servas. Piirde peal olid pildistamist keelavad märgid ja igal pool valvekaamerad. Jaan märkas vapiga lippu. Kuna meie Stockhomi raamat on ilmselgelt vananenud, siis raamatust me selle kohta targemaks ei saanud, kuid pärast saime teada, et Haga lossis elab praegu kroonprintsess Victoria oma perega. Olime korralikud ja pilte ei teinud.
Ringiga ümber lossi jõudsime liblikamajani (Fjärilshuset). See nägi väljaspoolt välja nagu kasvuhoone. Andsime raha ja läksime vaatama. Kahjuks sees pilti teha ei saanud, sest seal oli nii niiske õhk, et isegi püksid muutusid jalas raskeks, udusest objektiivist rääkimata. Väga palju liblikaid ei näinud, aga sellest hoolimata oli päris huvitav. Arvan end nüüd täpsemalt teadvat, mis tunne on vihmametsa kliimas. Ma ei olnudki seda endale väga valesti ette kujutanud.
Kui jalutatud ja liblikad vaadatud, üritasime bussiga läbi Stockholmi uuesti sadamasse jõuda. See ei olnudki nii lihtne. Bussipeatustes on küll elektroonilised tablood, aga kui tabloo näitab umbes 20 minutit järjest, et vajaliku bussini on 5 minutit aga endal on 75 minutit kehtiv bussipilet, siis tekib vahepeal natuke kõhklusi ja kahtlusi küll. Kõige hullem ei olnud: me ei lasknud ennast väga häirida ja jõudsime ikkagi piisavalt vara sadamasse tagasi.
Kuna ilm oli väga ilus, siis käisime hiljem laeva päikesetekilt päikeseloojangut imetlemas:
