Kui me siia majja kolisime, ei olnud magamistoa remont üldsegi mitte meie esmaste plaanide hulgas. Sellest hoolimata läksid asjad nii, et seal sai remondiga alustatud. Kui nüüd vanu fotosid vaadata, siis ma ei imesta üldse, miks me seda tegime. Magamistoas peab olema mõnus ja rahulik, et oleks võimalik end välja puhata. Eelmistest elanikest maha jäänud toas aga vaatas vastu päevi näinud punane tapeet, mis oli kohati ribadeks hallitanud. Sellist tuba oli isegi ladustamiseks halb kasutada ja m sikutasime selle tapeedi seintelt maha. Töötlesime seinu igati, et need meil enam hallitama ei läheks ja panime seina värvitava tapeedi, mis sai valge katte. Algselt oli küll plaan seinad kahevärviliseks värvida, kuid see ei õnnestunud nii hästi kui me tahtnuks. Toa tagumisse otsa ehitas Jaan riidekapi, mille üle mul on siiani hea meel. Seal on piisavalt ruumi, et kõik saab ära panna ning mitte miski ei häiri silma. Veelgi enam, kui voodis olla, siis ei näegi, et toas oleks riidekapp.
Kogu remont edenes hästi kuni selleni, et esimeste korralike sadudega hakkas katus läbi laskma. Pole ka ime, kui seda on parandatud Makroflexiga! Selle koha peal pean tunnistama, et me olime ikka väga pettunud, sest maja ostes oli meile öeldud, et see probleem on ära lahendatud. Nojah, oligi – Makroflexiga. Kuna sügisel ei saanud enam katusetöid tegema hakata, siis jäi remont soiku. Jaan lõhkus küll kõik mädad osad välja ja kindlustas ära, kuid ikkagi jäi lagi paremaid aegu ootama. Suvel sai katus ära vahetatud, kuid kuna teha oli muudki, siis jäi lagi esialgu oma aega ootama. Vahepeal jõudsime pooliku remondiga juba ära harjuda.
Nüüd aga oli Jaanil mahti magamistoa remondiga edasi minna ja see lausa ära lõpetada. See on uskumatu, kui palju võib üks lihtlabane liist muuta! Jaan pani ukseliistud paika ja mul vajus suu lahti. Kohe tulid meelde kaks ust ühes minu eelmises elamises, mis ei jõudnudki oma liiste ära oodata. Kõige lõpuks sai meie magamistoas asuv peegel endale nö molberti alla.
