Eile käisime vastrenoveeritud Tartu Pauluse kirikus kontserdil. Esinejaks oli tšellokvartett C-Jam. C-Jami kohta võiks öelda, et nad on väga ägedad pillimehed ja meeldisid meile väga. Jutumehi neist siiski pole. Lugude vahele räägitud jutud olid kuidagi konarlikud. See ei seganud muidugi muusikanautimist.
Olen Pauluse kirikus vist ainult ühe korra varem käinud. Tegemist oli ühe laulatusega, mille osapooled on tänaseks päevaks lahku läinud. Kurb. Samas näitab see minu jaoks ikkagi seda, et kiriklik laulatus on ainult show ega anna mingit garantiid, et abielu püsima jääb. Ma ei saa päris täpselt aru, miks need inimesed, kes muidu ei ole usklikud, siiski kiriklikku laulatust soovivad. Kas see on mingi ilusama elu unistus? Kõik see ilusam peaks tulema inimese enda seest – väline tuhmub liiga kiiresti.
Kiriku renoveerimine ei olnud veel päriselt lõpetatud. Põgusal vaatlusel tundus, et on korralikku tööd tehtud. Tõesti oli ilus vaadata.
