See lugu sai jällegi alguse sellest, et Cherry-s müüdi vouchereid ja meie läksime õnge ning ostsime. Enne plaanitud reisipäeva olid suurepärased päikeselised ilmad, kuid laupäeva hommikul ärgates nägin akna taga vihmamärga aeda. Küsisin Jaanilt juba vaikselt, kas jääme koju, aga küsimus oli nii vaikne, et ta ei pannud seda tähelegi. Olime plaaninud enne laevale minekut poest läbi joosta, aga osutusime hommikul aeglasemateks kui arvatud ja nii jõudsime küll ilusti laevale, kuid poes jäi käimata. Viimasel hetkel haarasime kodust joped kaasa.
Kui me laevale jõudsime, oli suurem osa kohti juba võetud. Ilusa ilma ootuses ei tahtnud me muidugi sisse minna, vaid laevalael istuda. Õnneks jagas kena tütarlaps laeval pleede ja me saime ka ühe. Algul võtsime selle istumise alla, kuid õige pea pugesime ise selle sisse, sest vihm läks aina hullemaks ja läbiligunenutena hakkas tuule käes peagi külm. Kui enam üldse olla ei saanud, kolisime ära laeva sisemusse. Esialgu seisime kapteni selja taga, kuid seal oli pidev edasi-tagasi sebimine. Hiljem õnnestus laeva kohvikuosas üks istekoht vallutada. Seal me siis vaheldumisi istusime. Vihma sadas enam-vähem kogu selle aja, mil laev mööda Emajõge sõitis. Järve peal jäi sadu juba vähemaks ja ma sain uuesti välja istuma minna. Sees oli parasjagu umbne ja see hakkas mulle natuke hingamise peale. Õues sain värskes õhus end uuesti turgutada ja saarele jõudmise ajaks oli jälle kõik hästi.
Peaaegu et esimene silmapaistev asi saarel oli Kihnu Veeteede lipp. Heh, kuidagi koomiline. Sadamast liikuma hakates nägime ka huvitavat liiklusmärgi lisatahvlit, mis kuulutas, et kehtib kogu saare territooriumil öisel ajal. Arusaamatuks jäi, mille kohta see täpselt käis.
Mul oli välja kirjutatud need asjad, mida Vikipeedia jaoks pildistama pidi, aga loomulikult oli märkmik kusagil kotisügavuses ja tuli oma mälu usaldada. Viga nagu tavaliselt! Ikka jäi üks kalmistu üles otsimata ja pildistamata. Arvata on, et selle pärast me sinna tagasi minema ei hakka. Meil oli saarel jalutamiseks umbes poolteist tundi aega. Jõudsime selle ajaga vist enam-vähem kõik ära vaadata. Kusagil eriti kaua ei venitanud, aga ei jooksnud ka.
Sadamasse tagasi jõudsime mõned minutid pärast seda kui laev väljuma oleks pidanud. Kõik ootasid veel kalameest, kes suitsukala tõi. Saarel oleku ajal oli vihm päriselt järele jäänud, seepärast oli nüüd laeva tekk rahvast täis. Ka all kajutis olid kõik kohad täis ja mõned inimesed arvasid, et kui nad sinnasõidul kusagil istusid, siis see oligi nende nimeline koht ja keegi teine sinna istuda ei tohi. Njah, 63 inimest sellise laevakese kohta on ikka liiga palju. Meil ei jäänud muud üle, kui üritada laevatekil mõni koht leida. Mina jäingi välja istuma ja kolisin sisse ära alles pärast Ringtee silda. Selleks ajaks olin korralikult maha jahtunud. Jaan käis vahepeal kohvikus istumas ja vahepeal oli õues minu juures. Jõudsime tagasi Atlantise juurde umbes pool üheksa õhtul. Hoolimata hommikupoolsest vihmast oli päris mõnus päev.
