Kui ma talvel lugesin, et Estonian Air avab suveks lennuliini Berliini, ei olnud muidugi enam vaja kaaluda, kuhu sel suvel reisida. Ma polnud juba vähemalt viis aastat Berliinis käinud ja ometi olin varem igal aastal vähemalt korra seal. Ostsin piletid juba veebruaris ära ja hakkasin elamist otsima.
Varem olen alati oma tuttava pere juures ööbinud, kuid kuna nad elavad äärelinnas, siis võtaks sealt linna jõudmine iga päev vähemalt tund aega, tagasi sama palju. Pealegi ei taha ju kellelegi tüliks ega koormaks olla. Seepärast valisin booking.com-i kaudu hoopis väikese korteri kesklinnas. Neue Grünstraße oli minu jaoks piisavalt kesklinn. Potsdami platsini oli neli peatust ja Alexini kaks – täiesti piisav. Korter ise oli pisem kui piltide järgi võinuks arvata. Fotograaf oli tasemel olnud. Meile piisas ka väikesest korterist. Nagu tavaliselt, valisin köögiga korteri, kuid ega me erilise kokkamiseni ei jõudnud. Jaan käis hommikuti pagariärist saiakesi toomas nagu Saksamaal sobilik ja päeval sõime kusagil väljas, õhtuti olime enamasti külas ja nii ei jäänudki söögitegemiseks aega. Köögis oli väike pliit ilma ahjuta ja kapi otsas ka mikrolaineahi. Selle kasutamine oli pisut keerukas, sest kapi otsas ei olnud pistikupea ja köögikapil omakorda ei olnud piisavalt ruumi. Teleriga oli meil ka pisut lahkarvamusi, see nimelt näitas ainult neid programme koos pildiga, mida ise paremaks pidas, teistest sai kas ainult häält kuulata või üldse mitte midagi. Aga see selleks, ega me sinna telerit vaatama läinud, kuigi jalgpalli poolfinaali oleks meeleldi näinud. Nüüd saime jalgpalli jälgida nii, et kui õuest kostus kisa, siis kontrollisime Postimehest, mis toimunud oli. Ka omapärane versioon.
Meie reis algas esmaspäeval. Jätsime jälle auto Tartusse ja sõitsime lennujaama hoopis bussiga. Kõik läks plaanipäraselt kuni selleni, et olime juba Berliinis, BerlinCard-id olid käes, istusime bussis ja hakkasin majutusasutusele helistama. Selgus, et mulle antud number ei ole kasutusel. Nägin juba vaimusilmas, kuidas me suvalise kalli hotelli uksetagust kraabime, et kuuse all ööbima ei peaks. Õnneks olin endale telefoni salvestanud ka booking.com-i äpi ja sain sealt õige telefoninumbri. Huh, kõik lahenes ilusti, leidsime oma korteri ilma edasiste probleemideta üles ja meid oodati seal juba.
Esimese päeva õhtuks ei olnud meil veel midagi konkreetset plaanis. Tegime esimese ringi supermarketisse ja seejärel suundusime Potsdami Platsile, et seal Panoramapunktist uuesti pilk linnale visata (lennukist oli ka päris hea vaade). Pärast jalutasime pisut sealkandis ringi ja siis läksime koju ära. Jõudsime ilusti enne vihma algust.
Vaade Panoramapunktist
Vaade Panoramapunktist
Vaade Panoramapunktist
Katused on rohelised
Sony Centeri katus ülevalt
Kunagi oli siin Berliini Müür
Teisipäeval seadsime algatuseks sammud Gedächtniskirche juurde. Ma tõesti ei tea miks, aga see kirik on minu jaoks alati kuidagi lummav olnud. Ma olen nõus aktsepteerima, et teiste jaoks on see lihtsalt mingi suvaline parandamata kirik. Kahjuks (või mõnes mõttes muidugi ka õnneks) renoveeriti parasjagu kirikut ja vaade ei olnud seepärast kõige ilusam.
Edasi suundusime Berliini loomaaeda. Sellesse õigesse, mis kesklinnas asub. Mulle meeldib seal, et paljude loomapuuride piirded on tehtud nii, et need ei jää üldse segama. Vahva on ka see, et on eraldi ööloomade maja, kus on pime. Meie ebaõnneks sattusime sinna samal ajal lärmavate lastega.
Pärast loomaaeda läksime Madame Tussauds vahakujude muuseumi, sest sinna olid meil pileti varem ära ostetud. Mingi kombiversioon AquaDomi ja Berlin Dungeoniga.
Teisipäeva õhtuks olime kokku leppinud külastuse Damiani juurde. Nii tore on üle pika aja vanu tuttavaid näha.
Gedächtniskirche
Weltkugelbrunnen
Gedächtniskirche
Zoo
Armastus
Boooring!
Mõni tamm elas juba enne seda kui Ameerika avastati
Kea
Karmiin-mesilasenäpp
Mälestus Knutist
A mis sa vahid?
Kolmapäevast kujunes tõeline akvaariumipäev. Kõigepealt käisime ära selles akvaariumis, mis asub loomaaia juures. Kalu oli seal igat masti, muid elukaid samuti. Et ikka liiga vähe kalu poleks nähtud, käisime ühe jutiga ära ka sellises kohas nagu Sealife ja AquaDom. Seal asub silindrikujuline akvaariumi, mille sees liigub lift. Eelmisest korrast oli mul sellest väga hea mälestus, kuid seekord tundus see kuidagi mannetu. Oma osa mängis vist asja juures ka see, et meiega samal ajal oli seal üks kolme lapsega eesti perekond. Neil ei olnud mingit probleemi Sealife’is käimisega, kuid selle lifti juures tehti neile selgeks, et nad on liiga vähe pileteid ostnud ja kogu perega nad lifti ei saa. No ma ei saa aru, miks seda siis varem ei märgatud ja miks nad üldse kalu vaatama lubati. Silmnähtavalt ärritunud ema võttis lõpuks kõige väiksema lapse ja astus eemale. Isa kahe vanema lapsega läks lifti. Kuigi see ju minusse ei puutunud, jättis sealse töötaja jäik suhtumine halva tunde hinge. Võib-olla oli tema päev tänu sellele korda läinud.
Istusime sealsamas mingisse Vietnami restorani maha ja sõime kõhu mõnuga täis. Väga mõnus maitseelamus oli. Seejärel suundusime Berlin Dungeosni otsima, sest esiteks oli see kohe lähedal ja teiseks olid meil ju piletid niikuinii olemas. Njaa, mis ma oskan kosta – see oli üks imelik koht. Üritas olla õudne ja naljakas, aga tegelikult ei saanud sellega hakkama. Võib-olla see sobiks tõesti kooliklassidele, sest tihti võeti keegi grupist nö show osaks. Klassikaaslastele võiks see ju naljakas olla. Meile aga jäi see lahjaks. Ei oska eriti kellelegi soovitada, pigem soovitaks eemale hoida.
Õhtul külastasime minu Berliini sõbrannat. Õhtu kokkuvõtteks võib öelda, et külastasime Saksamaal elavat leedu perekonda, kes pakkus meile türgi hõrgutisi.
Seedib oma lõunat
Neljapäeva hommikul võtsime suuna Potsdami.
Sadama-restoran
Teater
Flatowturm
Matrosenhaus
Kleines Schloss
Glienicke Brücke
Casino in Park Klein-Glienicke
Heilandskirche am Port von Sacrow
Heilandskirche am Port von Sacrow
Reede:
Laupäev:
